II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)
F. VEIKE TRADITSIOONILINE NUKUTEATER
Peanäitejuht F. Veike jäi kindlalt talle omasema
traditsioonilise stiili juurde. Asetades nüüdsest suurema
rõhu meisterlikumale nukukäsitsuse oskusele, vormipuhtusele ja
mängu väljapeetusele, tõi ta juba 1967. aasta 26. juunil koos
kunstnik R. Laidre ja helilooja H. Lemmikuga ning R. Kuremaaga peaosas lavale O. Liigandi nukunäidendi “Vana
Toomas” .543 Autor võttis oma näidendi aluseks tuntud legendi.
O. Liigand: “Püüdsin olustikku vältida ja seda teadsin ma ka,
et nukuteater kõneleb sümbolite keeles ja peab olema rohkem
tegevust. “Vana Tooma” puhul ma katsusin ehitada stseeni
niimoodi üles, et tuleks välja see raehärrade ühtemoodi
mõtlemine: esimene raehärra ütles ühe lause, mida järgmised
omakorda edasi viisid. Vaat see oli üks niisugune pähkel, mis
valmistas näitlejaile raskusi.” 544
Näidendi kirjutamiseks uuris O. Liigand läbi terve hulga
ajaloolist materjali, tutvus legendi variantidega. Ta püüdis ajaloolisele tõepärasusele
toetudes luua pilti Vana Tooma eluteest mitusada aastat tagasi.
“Nukulaval elustusid vapra Tooma kangelasteod – võitlus
lohega, Ülemiste järve veega, paruniga – kuni ta ülendatakse
linna valvuriks.” 545 ” Vana Toomas” tunnistati aasta lõpul
nukulavastuste üleliidulise preemia vääriliseks.
F. Veike järgmine lavastus, Vera Markelova valm-komöödia
“Minu papa
on lõvi” , mis esietendus sama aasta lõpus, oli
adresseeritud kõigepealt neile, kes arvasid, et nende papade
tähtsad ametipostid peavad tähendama eesõigusi ka nendele.
Nukulavalt anti nõu enne ise midagi head korda saata, selle asemel
et oma isaga uhkustada.546 Muusika kirjutas A. Pärt. Selles lavastuses loobuti tavaks saanud
magnetofonist ning püüti saatemuusikaks kasutada näitlejate endi
musitseerimist. Nii püüdis kitarril džunglimeeleoludele kaasa
aidata K. Renel.
Ent teatri jaoks oli oluline esmakordne õnnestunud koostöö
telekunstniku ja raamatuillustraatorina tuntud Jutta Maisaarega. Tundmata nukuteatri eripära, kuhjas
J. Maisaar lava dekoratsioonidega nii üle, et nukkudele jäi
tegutsemisruum napiks. Liigne kirevus varjutas nii mõnegi huvitava
kujundusliku võtte. Aga juba oma järgmistes lavastustes vältis
kunstnik seda viga. Üldjoontes jäi see lavastus
keskpärasele tasemele hoolimata sellest, et töösse kaasati
külaliskunstniku näol “värsket verd” .
Sama võib öelda ka U. Leiese uue näidendi “Uskumatu
lugu” kohta, mille lavastas R. Kuremaa. Muusika kirjutas sellelegi lavastusele A.
Pärt. Nukud kujundas Gunta Randla ja dekoratsioonid Agu Püüman. Näidendis muutusid lapsed äkitselt
loomadeks. Et jälle inimesteks tagasi saada, pidid nad oma
käitumist muutma. “Uskumatu lugu” oli traditsiooniline,
tugevalt didaktiline lavatükk.
|