NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

80-NDATE AASTATE NUKUTEATER

Kui 1970-ndad aastad tähistasid kardinaalsete uuenduste ja teatraalse teatri võidukäiku Eesti teatrielus ning nukuteatris leidis õigustuse avatud mäng, siis kaheksakümnendad aastad tõid tagasipöördumise traditsioonilisema mängulaadi ja psühholoogilisema teatri poole, mille fookuses on näitlejad. Analoogilisi arenguid võis täheldada 80-ndate aastate lõpul ka Eesti Nukuteatris. Nii oli see V. Petrovi “œLumemuinasjutu” , E. Ionseco “œNinasarviku” ja F. Dürrenmatti “œHerakles ja Augeiase talli” puhul. Täiskasvanuile adresseeritud lavastused olid teatri repertuaaris ja näitlejate mängumaa avardamisel tähtsal kohal. Täheldatav oli seniste stampide lammutamine ning jätkuvad otsingud väljendusvahendite rikastamiseks ja mitmekesistamiseks. Kõrvuti traditsioonilise sirmiteatriga oli eluõigustes avatud mäng. Ühes ja samas etenduses võidi kasutada ühtaegu nii nukumängu, mängu elavplaanis, maskimängu, varjuteatrit jm. Nukuteater püüdis oma repertuaari rikastada nii sisuliselt kui ka vormiliselt eriilmeliste lavastustega. Folkloorsed mõjutused ilmnesid eredalt rituaalse maskimängu näol näiteks “œToome helvestes” ja “œVäikeses Illimaris” (1975, 1990). Täielikult olid folkloorile rajatud R. Aguri kompositsioon eesti muinasjuttudest “œKarjapoiss on kuningas” (1981) ja H. Laasi muinasjuttude lavastused.

Kui 50-ndate ja 60-ndate aastate nukuteatris oli tähtsal kohal eakohasuse nõue, siis 80-ndate aastate nukuteatris võis märgata püüdu mängida mitte niivõrd teatud eas lastele, kui just teha head nukuteatrit, mis oleks ühtaegu vastuvõetav nii noorele kui vanale teatrihuvilisele. Esmatähtsaks ülesandeks sai kanda publikuni mõttesügavat poeetilist sõnumit.

R. Agur: “œHingeharidus on see, mida meie teater lastele peab andma. Me peame kusagilt muutuma, mitte visuaalse ja tehnilise aspekti poolest, vaid selle poolest, et hingeline ilu meie teatris ellu saada. See on ka näitleja hinge ilu. See on tõelise looja hinge ilu. Kui seda kätte ei saa, kui läheme lihtsalt ärategemise liinis, siis on see koolnud teater. Meie arvates meie teater saab olla elu jõhkruse, julmuse ja halastamatuse vastasseisja. See on vajalik mitte ainult lastele, vaid kõigile.” 969

Poliitilise elu aktiviseerumine tõi 80-ndate aastate teatripildis tähtsale kohale algupärase ajakajalise probleemnäidendi, mis Nukuteatris oli esindatud M. Tiksi “œMägramängu” (1987) näol. Ka F. Dürrenmatti “œHerakles ja Augeiase tall” (1989) sobis hästi uute tuultega ühiskondlik-poliitilises elus.

Tõsisemaks probleemiks kaheksakümnendate aastate Nukuteatrile oli lavastajaprobleem. Peaaegu kogu lavastajakoorem lasus peanäitejuht R. Aguri õlul. Kasutati küll külalislavastajate abi ning lavastamist usaldati ka oma näitlejaile, omainimestele, ent järjekindlalt nukulavastajatööga ei sidunud ennast ükski neist. Külalislavastajatest töötasid Nukuteatris V. Fiekova Saksamaalt, I. Normet, E. Spriit, P. Pedajas, K. Raid (J. Å vartsi “œAlasti kuningas” mitmetel põhjustel publiku ette ei jõudnud), J. Lumiste ja leedulane A. Mikutis. Näitlejaist said lavastamisvõimaluse H. Toompere, T. Raadik, V. Luup, H. Laas, V. Jürisson, T. Aasmäe, U. Alender, A. Kreem, H. Kõrvits ja A. Puudersell. Mõni neist tegi ka enam kui ühe lavastuse.

Nagu eelneval aastakümnel, tundis ka 80-ndate aastate nukuteater teravat puudust algupärasest repertuaarist. Seda püüti korvata väärtkirjanduse dramatiseeringute lavastamisega. Eesti kaasaegsetelt autoritelt jõudsid lavale J. Peegli-J. Saare “œVerine John” , E. Niidu-A. Kreemi “œKrõlliga ja Krõllita” , M. Kivistiku liiklusteemalised “œTänavatund” ja “œVusserdused kooliteel” , I. Trulli “œImeline imik” , L. Tungla “œKrants kuuse all” , V. Koržetsi “œKoll Kalli” , M. Tiksi “œMägramäng” ja veel mõned lavalised kompositsioonid ja nääriteemalised näitemängud.

Alates 1983. aastast kujundas enamiku lavastusi sel ajal teatri peakunstnikuna töötanud R. Lauks, kelle tugevaimaks küljeks on karikaturistile omane nukukujunduse terav karakteersus ja tinglikkus. Aga ka inimlikkuse ja ilu nägemine.

Suure fantaasialennu ning isikupärase teatraalsusega tõid Nukuteatrisse vaheldust külaliskunstnikud A Unt ("Kadunud aabitsa saladus") ja Riina Vanhanen ("Karjapoiss on kuningas", "Suveöö unenägu" ja "Pöial-Liisi"). Teater kasutas mitme teisegi külaliskunstniku abi: I. Lieske Saksamaalt, A. Parmasto, K. Rattus, M. Viires, B. Cvirkiene Leedust, L. Pihlak, R. Muna, L. Roosa, R. Järvi, P. Pärn, J. Kass, H. Volmer, A. Rõuk, K.-A. Püüman. Huvitavad kujundused tegi ka teatri enda noor kunstnik A. Andreste lavastustele "Herakles ja Augeiase tall", "Ruhv ja Lendav Hollandalane" ja "Jõuluetendus".

80-ndate aastate nukulavastusi iseloomustas tugev näitlejaansambel, improvisatsiooniline mängurõõm ja fantaasiarikkus nii avatud mängus kui ka sirmil. Ansamblimängu põhimõtte järgimine ei välista aga eredate näitlejaisiksuste esiletõusu. Kõigepealt tuleks siin nimetada H. Toompere nime, kes oma esimesest rollist peale (Kastanipoiss F. Veike lavastuses "Pärdik ja Kastanipoiss", 1963) on olnud üks hõivatumaid näitlejaid. 80-ndad aastad tõid juba küpse näitleja loomebiograafiasse mitmeid huvitavaid töid: tõsiasjalik detektiiv Aadu Auhha ("Kadunud aabitsa saladus"), tundehell Pessi ("Pessi ja Illuusia"), Kukk ("Kelluke ja kikerikii"), ülemeelik imik ("Imeline imik"), traagiline armastaja Romeo ("Romeo ja Julia"), armupiinades vaevlev Lysander, totternaljakas kangur Bottom ning haldjate kuningas Oberon ("Suveöö unenägu"), Gulliver ("Gulliver ja Gulliver” ), Illimar ja Vidrik ("Väike Illimar" ja "Toome helbed"), vahva karupoiss ("Lumehelbekese kool"), südamlik vanataat ("Lumemuinasjutu" kammervariant), paheline Kalevipoeg ("Kalevipoja lood"), ninasarvikute ja ninasarviklusega võitlev Berenger ("Ninasarvik").

Lisaks H. Toomperele tegid toredaid rolle teisedki kogemustega nukunäitlejad. Sirmiteatris oli lausa asendamatu M. Peedo, M. Toompere, O. Paesülla, K. Reneli jt. nukumänguoskus. M. Peedo huvitavamatest näitlejatöödest võiks nimetada rebasepoeg Ludvig XIV ("Tuti I ja Ludvig XIV"), osatäitmisi "Tuhkurhobuse saatuses” , Vana Naist "Pöial-Liisis" ja Võõrasema "Tuhkatriinus". Meelde jäid O. Paesülla osatäitmised "Tuhkurhobuse saatuses" ja "Näkineius", M. Soomre (Mander) tibuke Tuti ("Tuti I ja Ludvig XIV"), M. Toompere osatäitmised muinasjutukompositsioonis "Karjapoiss on kuningas", Vares-koolitädi ning Karuema "Lumehelbekese koolis", K. Reneli Vana Homaar ("Ruhv ja Lendav Hollandalane), H Seljamaa Priidu Pässu ("Kadunud aabitsa saladus"), haldjas Puck ja tisler Snug ("Suveöö unenägu"), H. Kõrvitsa Vanaema ("Imeline imik") ja Jean ("Ninasarvik"), T. Raadiku Priidu ("Priidu viiul"), P. Sikkeli ja T. Raadiku või H. Seljamaa muinasjutuvestjad emotsionaalses "Okasroosikeses". 80-ndate aastate alguses mängis kaasa veel ka kutselise nukuteatri hälli juures olnud legendaarne näitleja O. Liigand (Preester "Verises Johnis").

Vaadeldav aastakümme tõi Nukuteatrisse mitmeid noori andekaid näitlejaid nagu T. Ruubel (Julia “œRomeos ja Julias" ja Helena "Suveöö unenäos"), A. Presjärv ja T. Tõnis (Hermia "Suveöö unenäos", nimiosa "Lumehelbekese koolis" ning kahasse mängitud väike Leeni "Toome helvestes"), A. Vaher ("Pöial-Liisi" ja "Tuhkatriinu" nimiosad).

Toredaid osatäitmisi oli 80-ndail aastail teisteltki lühemat või pikemat aega Nukuteatris töötanud näitlejatelt nagu U. Alender, E. Uus, A. Uder, Ü. Vihma, M. Kampus, E. Maremäe, A. Talvik, R. Tammert, A. Puudersell, M. Tabor.

Ei saa mainimata jätta ka külalisesinemisi väljaspool Eestit ja kontakte teiste maade nukuteatritega. Iseenesestki mõistetavalt võttis Eesti NSV Riiklik Nukuteater osa traditsioonilistest Baltimaade nukuteatrite festivalidest. 1982. a aprillis osaleti "Eulenspiegeli seiklustega" Magdeburgi nukuteatrite festivalil. Novembris 1987 võeti "Okasroosikese" ja "Meie majaga" osa Taškendis toimunud nuku- ja noorsooteatrite festivalist. 1981. a oktoobris toimus Varnas Bulgaaria nukunäidendite festival "Kuldne delfiin". Sellel üritusel pälvis välismaiste teatrite konkursis kuldmedali R. Aguri lavastatud Bulgaaria dramaturgi Rada Moskova "Kuhu jooksed, varsake?" (külalisena Leningradi Riiklikus Nukuteatris "Skazka") . Samuti sai R. Agur parima režii auhinna. 1988. a oktoobris oli R. Agur taas Varnas Bulgaaria dramaturgia festivalil, seekord kaasas koduteatris lavastatud V. Petrovi "Lumemuinasjutt". Lavastus märgiti ära eripreemiaga ja preemia vääriliseks tunnistati ka H. Toompere näitlejatöö. Eriti pikk rännak tehti aga "Okasroosikesega" 1988. a augustis. Nimelt mängiti "Okasroosikest" Jaapanis UNIMA ülemaailmsel festivalil. Nukuteater andis jaapanlastele kuus etendust. Vastuvõtt oli üllatavalt hea. 1989. a oldi näitlejate rühmatööna valminud lavastusega "Hiir! Hiir! Hiir!" Gentis rahvusvahelisel tänavateatrite festivalil.

Lisaks festivaliesinemistele oli ER Nukuteatril teisigi kontakte teiste maade nukuteatrite ja publikuga. 1981. a kevadel esines kümne päeva vältel Tallinnas täiskasvanud publikule Läti Riiklik Nukuteater. Kevadel 1982 aga etendati Moskvas Kunstitöötajate Keskmaja kutsel "Petjat ja hunti" ja V. Koržetsi teksti alusel loodud programmi "Tähesära" (üks osa lavastusest “œNäärid 1981-1982” ), mis oli näitleja H. Toompere kanda. 1983. a veebruaris mängis ER Nukuteater "Okasroosikest" Ülevenemaalise Teatriühingu kutsel Moskvas ÜTÜ väikeses saalis.

Septembris 1987 mängiti nädala jooksul Moskvas koguni kuut lavastust: lastele "Meie majas", "Koll Kalli" ning "Pessi ja Illuusia"; täiskasvanuile "Suveöö unenägu", "Imeline imik" ja "Gulliver ja Gulliver". Etendused Moskva Riikliku Akadeemilise Kesknukuteatri 480 kohaga saalis olid enamasti välja müüdud (ER Nukuteatri saalis oli vaid 177 kohta).

Tihedad on olnud kontaktid soomlastega. Lavastaja R. Aguri ja kunstnik R. Lauksi käe all valmis Soomes Vaasa nukuteatris W. Shakespeare'i "Romeo ja Julia", mille esietendus toimus 2. oktoobril 1983 Kokkolas. Turu Nukuteatris lavastas aga R. Agur täiskasvanuile mõeldud nukulavastuse "Daniel Hort". Selle esietendus oli 1. juulil 1988 Turu lossi endises tallihoones (hilisemas koosolekute saalis). Südamliku vastuvõtu leidsid 1986. a septembris külalisesinemised "Okasroosikesega" Helsingis ja Kotkas. 1989. a märtsis võttis Nukuteater lavastustega "Pessi ja Illuusia” ja "Okasroosike" osa Oulu teatripäevadest.

Sama aasta oktoobris andis Tallinnas, Tartus ja Pärnus etendusi Bread and Puppet Theater Ameerika Ühendriikidest. 1988. a mais esines Genti sõpruspäevade raames Tallinnas nukuteater Belgiast nimega "Taptoe". Rahvusvahelisi kontakte oli meie Nukuteatril veel teisigi.

80-ndate aastate Nukuteatri kõige suuremaks ja valusamaks probleemiks oli ruumiprobleem. Endistviisi tuli maja Lai t 1 jagada ALMAVÜ-ga. Need viiekümnendatel aastatel kättevõidetud ahtakesed tööpinnad ei suutnud kuigivõrd rahuldada 80-ndate aastate Nukuteatri vajadusi. Ajanõuetele mittevastav materiaal-tehniline baas aga ähvardas üha enam mõjutada teatri loomingulise töö tulemusi. Lõpuks 1989. aastal andis ALMAVÜ KK lubaduse tema käsutuses olevatest ruumidest välja kolida ja anda maja tervikuna Nukuteatri käsutusse. Ent tegelik väljakolimine venis, kuna ALMAVÜ-d ei rahuldanud neile pakutud ruumid Uuel tänaval. Nukuteatri ruumiprobleemi lahendus lükkus järgmisesse aastakümnesse.