II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
REIN AGURI NUKUKOMPOSITSIOON A. H. TAMMSAARE
NOVELLIDEST JA MINIATUURIDEST
Ilmekaks näiteks ehteestilikust nukuteatrist oli R. Aguri lavastus “Inimese
jälgedes” . 23. aprillil 1978 esietendunud kompositsioon
A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest oli
pühendatud kirjaniku 100. sünniaastapäevale. R. Agur oli oma
lavastuse kokku seadnud kirjandusklassiku seitsmest novellist ja
miniatuurist: “Kaaren ja pojad” , “Vanaisa surm” , “Ööbik
ja lilled” , “Elavad nukud” , “Armastus” , “Seksapiil”
ning “Näkk” . Näidendi üksikosi sidusid-liigendasid omavahel
näitlejate intermeediumid, mille oli seadnud liikumisjuht Aleksander Eelmaa.
“Inimese jälgedes” oli jätkuks
“Väikesele
Illimarile” , otsimaks meie nukuteatri rahvuslikku eripära.
Tammsaare ja Tuglase toomist nukuteatrisse põhjendas R. Agur
järgmiselt: “Minu arvates iga lavastaja unistab ikka suure
materjali juurde minekust. Ja kahtlemata on Tuglas väga paljus
instseneeritav nukuteatrile. Tammsaare nii paljus ei ole. Oli vaja
mõelda ka vanemate laste peale. Nukuteater pole ju ainult
väikestele. “Inimese jälgedes” läks minu arvates peaaegu
kõigile – koguperetükk. Ja kahtlemata läks ta ka õhtusele (st
täiskasvanud – E.V.) publikule. Tammsaare materjal ei ole tühi.
Mulle endale see etendus meeldis. Minu arvates ei tulnud see meil
sugugi pahasti välja. See ei olnud tühi kõlisemine. Ta oli ka
tehniliselt huvitav. Igal lool selles lavastuses oli oma vormiline
lähenemine. Ainult Nigol Andresen oskas ära näha
selle lavastuse mõtte ja vajaduse meie teatrile. Paraku meie
teatri kunstinõukogu seda ei osanud. Ja sellega seoses ei leitud
talle ka publikut, sest teatril puudus tõeline huvi selle tüki
vastu. Näitetrupil oli loominguline huvi asja vastu olemas.”
Stampide murdmine ei olnud sugugi kerge. “Aga Tammsaare on
Nukuteatrile vajalik, teda peaks küll uuesti tegema,“ oli R.
Agur oma arvamuses kindel.786
Lavastuse arutelul sõnavõtnutest787 leidis J. Allik selles vägagi palju rõõmustavat.
Kriitikuna ütles ta endale rohkem meeldivat teatraalselt
agressiivse teatri. Seetõttu meeldisid talle ka “Inimese
jälgedes” lavastuse tempokamad osad – “Seksapiil” ,
“Näkk” , “Elavad nukud” . Tervikuna oli aga J. Alliku
arvates “teostustempo liiga aeglane, oma mõte jõuab ette“.
Moskva kriitik L. Nemtšenko: “H. Toompere Vanaisa on ainult traagiline. Aga temas on
tegelikult ju ka elurõõmu /.../. “Ööbik ja lilled” –
hästi leitud ööbik, lilled ilusad. Illustratiivne, aga
dünaamikat ei ole. /.../ “Seksapiil” oli lavastuse parim
osa. Väga karakteersed nukud. Hästi lõpetatud. /.../ Üldiselt
– tervikuna ma leidsin selles lavastuses selle, mille pärast
seda tasus teha.” Dotsent E. Kalmanovski avastas lavastuses eesti
rahvusliku hinge. Talle meeldis lavastuse algus, mis haaras kaasa.
Muljed tervikuna aga olid vastuolulised.
“Inimese jälgedes” rääkis
nukuteatri jaoks harjumuspäratult tõsistest asjadest – täiesti
tõsiselt, mõtlikult, aeglases tempos. Sugugi mitte läbi kerge
iroonia ning rõõmsa mängulisuse, nagu seda tehti “Printsessis ja
kajas” , või läbi lapsemaailma fantaasialennu, nagu seda
tehti “Väikeses Illimaris” . Ka selles mõttes oli “Inimese
jälgedes” nukuteatri jaoks tavapäratu, et seal oli primaarne
tekst – autori sõna. Aga nukulaval oli senini maksnud tõde, et
sõna tuleb kasutada vaid tungiva tarviduse korral ja ta peab olema
ette valmistatud pantomiimiga – see tähendab kogu eelneva
tegevusega.
Lavastuse keskmes oli inimene ja seda mitte üksnes oma välises
tegevuses. Pilk heideti siin sügavamale – inimhinge, mis on
mõjutatud ümbritsevast maailmast. See lugu sümboliseeris elu
mõtet ja inimest läbi elu ja surma. Lavastusest õhkus
Tammsaare-austust ning sellele lisandus lavastaja täiesti
omapärane nägemus, avatuna teatri maagilise atmosfääri ja
kujundite kaudu. Originaalse mõtte poolest paistis silma J. Vausi kujundus.
H. Toompere pidas “Inimese jälgedes” lavastust teatri
esimeseks katseks teha midagi n-ö keskmisele koolieale:
“Teismelistele. Aguril oli niisugune kindel mõte, et on
võimalik (nuku)teatrisse tuua selles eas noori. Kuigi minul olid
ausalt öeldes kahtlused, sest seda on püütud teha üle maailma
igal pool. Ja ma ei ole kuulnud, et see oleks eriti hästi
õnnestunud. Selleealised tulevad vaatama küll mitmesuguseid
show-programme või rokkooperit või midagi niisugust, aga tõsisel
pinnal klassikat vaatama – see pole teatril kusagil õnnestunud
ja ma kahtlen, kas meilgi õnnestub. Mäletan, et ühele etendusele
saabusid kas kuuenda, seitsmenda või kaheksanda klassi õpilased.
Nad olid sinna ilmselt nii poolsunniviisiliselt organiseeritud. Ja
tulid – tütarlastel tutid peas, poistel lutid suus, niimoodi
demonstratiivselt saali. Alguses nad suhtusid väga irooniliselt
sellesse, mis laval toimuma hakkas. Siis see iroonia vaibus ja oli
tunda, et teatud huvi isegi tekkis. Vaheajal enam neid tutte ja
lutte näha ei olnud. Nad vaatasid ilusasti ära ka teise vaatuse,
keegi ei lahkunud vaheaja jooksul. Aplaus oli soe ja vastuvõtt
igati korralik. Aga ometigi me seda lavastust kuigipalju ei
mänginud. Siin oli nii- ja naapidi arvamusi. Ühelt poolt
tuli süüdistusi administraatoritele, et nad tükki küllaldaselt
ei reklaaminud. Teiselt poolt aga administraatorite süüdistused
tegijatele, et asi ei paku siiski huvi. Ja mine võta kinni, kus
kohas see õigus tegelikult on... Aga selle lavastusega me käisime
Vilniuses Baltimaade festivalil ja seal sai ta hea
hinnangu."788
Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalil Vilniuses (1978)
seda lavastust näinud Leedu teatrikriitik Audrone Girdziauskaite kirjutas: “” Inimese
jälgedes” osaleme nagu mingis vaatemängus, mis pajatab
tuntud asjadest: vanurid istuvad laval justkui võimsad tammed –
elu puud, nad on väheliikuvad ja nende hiigelkämmaldel on nukud,
uus põlvkond. Vanurid pajatavad, arutlevad ja jälgivad. Nad
hoiavad sirmi, millel etendatakse hobuste armumislugu, mida
inimesed ei mõista... Või siis kõnnib laps, kes pole veel
õppinud elu tundma, mööda sureva vanuri keha, mööda tema
nägu, nõudes egoistlikult päranduseks tema keppi ja piipu, äti
tarkuse ja rõõmude sümboleid. Tumedale foonile joonistub valge
vanik. Päike? Kuu? Võib olla aga maagiline nimbus? Lavakujundus
muutub, muutub ka näitlejate mäng, kuid maailm, milles kõik need
muutused toimuvad, on igavene. Temas on tuli, vesi, maa ja –
inimene. Ja kui sellesse Vausi loodud maailma tungivad sisse
võõrkehad – poenukud, plastmassi värvid –, jääb ainult
kahetseda, et selle maailma autoril ei jätkunud
järjekindlust.” 789
|