II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
NÄITLEJA NUKUTEATRIS
Aastad 1956–1963 olid Eesti Nukuteatrile arenguaastad, kus
olustikulisuselt nukulaval liigutakse järk-järgult tinglikuma,
teatraalsema, üldistusjõulisema nukuteatri suunas.
Nukuteatritegijaile sai üha enam selgeks, et nad ei respekteeri
mitte tegelikku, vaid tinglikku mängumaailma. Selleski maailmas
elatakse läbi samu tundeid, ent teatraalsel, võimendatud kujul,
nukuliku tinglikkuse ja groteskivõime printsiipi järgides.
J. Lotmani järgi asendab teatrilaval reaalsust
tinglik (mänguline) olukord.472
Eesti NSV Riikliku Nukuteatri lavastuste õnnestumiste
tagatiseks 50-ndate aastate lõpul 60-ndate alguses oli
võimekas näitlejakaader. Olgu siinkohal nimetatud Lo Tui, Raivo Kuremaa, Meta Jürgo, Oskar Liigand, Helle Raa, Bruno Mitt, Ingrid ja Ants Kivirähk, Lembo Mägi, Malle Peedov, Olaf Paesüld, Uno Leies jt. Paljud neist olid suure lava koolitusega
näitlejad, kellede nukuliigutamisoskus jäi maha sõnavaldamisest
ja rolli psühholoogilisest tõlgendusoskusest. Ent teatril oli ka
eriti silmapaistvaid nukuliigutajaid nagu Raivo Kuremaa, Väino Luup, Uno Leies. Nii sõna kui ka nuku elavaks
mängimise kunsti valdas suurepäraselt Lo Tui.
Kuigi peaaegu igas lavastuses võis leida nii mõnegi huvitava
näitlejatöö, ansambliühtset lavastust nägi neil aastail
Nukuteatris siiski harva. Nukunäitleja, keda varjas publiku eest
sirm, pidi vaatajat emotsionaalselt mõjutama nukukäsitsemise
tehnika ja häälega. Teatril olid tippnäitlejad, kes ühes või
teises lavastuses mõjule pääsesid ja ülejäänud näitlejad
üle mängisid. Seega saab rääkida 50-ndate lõpu ja 60-ndate
alguse Nukuteatrist ikkagi kui staariteatrist.
Nukuteatri arengut huviga jälginud L. Kalmet kirjutas 1962. aastal: “Etendusi jälgides
võib märgata, et liikumise väljenduses pole tase veel ühtlane.
Päris hästi sooritatud liikumise kõrval võime sageli märgata
ka nn. “tehnilist praaki” . Seda põhjustavad kas juhuslikud
vead või siis küündimatus. Tundub, et nukud ei allu veel alati
täielikult oma peremehe, teda liikuma paneva näitleja tahtele. Ka
ilmneb liikumises palju juhuslikkust. Isegi mõne nuku päris hea
esinemise juures tuleb ette ootamatuid rütmist väljalangemisi
või lihtsalt mehaanilisust. Juhtub sedagi, et nukud alati ei liigu
nähtaval pinnal, mõnikord kaovad nad üle poole kehaga “maa
alla” , mõnikord, kuigi harvem, tuleb käivitaja käsi
nähtavale, mis rikub otsekohe illusiooni. Rohkem tuleks ka rõhku
panna karakteerse ilmekuse saavutamisele, sest nukul puudub ju
miimika ja peaaegu kõike peab asendama kehaline liikumine. See
eeldab muidugi näitleja hoolikat treeningut ka väljaspool
lavastusi.
Nukuspetsialistide hulgas võib kuulda vaidlust: kas on vajalik
nuku suu või mõne muu kehaosa liigutamine. Minu arvates ei tuleks
sellest probleemi teha. Praktika on näidanud, et nuku näo
liigutamine on enamasti alati jäänud ainult mehaaniliseks
efektiks. Ja vajadus selle järele on ikkagi üksikjuhtumeil. Meie
nukuteatri praktikas on aga küllalt niisuguseid kogemusi, kus kogu
karakteri ilmekus saavutatakse hästi tabatud liigutuste
karakteersusega ja liigutused mängivad isegi n-ö näo elavaks.
Headeks näideteks on “Kuradiveskis”
O. Liigandi Erak ja “Aareteotsijates”
M. Peedovi Sirje. Ja küllap on eeskujusid teisigi. Kahjuks pole
see printsiip Nukuteatris muutunud veel ansamblilisuse üheks
aluseks. Eriti on seda märgata teistest teatritest hiljuti üle
tulnud näitlejate juures.” 473
Eriti valusaks probleemiks nukuteatrile oli sagedane oskamatu
hääle forsseerimine. Kuna Nukuteatris oli teistest teatritest
enam näitlejakoolituseta inimesi, kelle kõnetehnikaalane
ettevalmistus oli jäänud puudulikuks, siis vajanuksid nad
kindlasti kõnetehnika tunde. Seda märkas L. Kalmet. Paraku ei
pööratud Nukuteatris näitleja ühele põhiinstrumendile –
hääleorganile – küllaldast tähelepanu. Tulemuseks olid nii
mõnedki haiged ja rikutud hääled. L. Kalmet on oma artiklites
püüdnud leida vastust küsimusele, miks nii tihti võis
nukulavalt kuulda “forsseeritud hääli, paindumatut kõnet ning
hääldamise ja kõneloogika vigu” . Ta kirjutas: “Põhjusi
näib olevat mitmesuguseid. Üheks on kahtlemata asjaolu, et
nukuteatris kõneleb näitleja küllaltki keerukates tingimustes:
ta peab tegutsema etendusel tundide viisi ülestõstetud kätega
ning kõnelema kuklasse painutatud peaga, mis tekitab kaelalihastes
pinget ja mõjutab hääleorganeid. Häält aga sunnib forsseerima
seegi, et hääle kõla summutavad saali varjavad kilbid. Need
spetsiifilised tingimused raskendavad hääle normaalset kasutamist
ja kõne nüansseerimist. Kas poleks võimalik siin näitlejat
aidata mikrofonide kasutamisega? Kuid tundub, et probleem pole
siiski ainult nukunäitleja spetsiifilistes tingimustes – ka
näitlejate hääletarvitamise oskus jätab soovida.
Vahel põhjustavad hääle forsseerimist ka ebasobivalt jaotatud
ülesanded. Rohkem peaksid lavastajad arvestama näitleja
hääleomadusi. Seda enam, et hääle mittesobivus rikub karakteri
usutavust. V. Luup Tom Sawyerina (D. Normeti “Aareteotsijates” ) ei saavutanud heast
mängust hoolimata täit poisikese illusiooni just ebasobiva
hääle tõttu. Kuju ja hääle mittevastavus segab aga ka
tegelaste vahekordade selgust. Samuti on halb, kui vastaspartnerite
hääled sulavad niivõrd ühte, et on raske dialoogi
jälgida.” 474
|