90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

REPERTUAAR UUENEB

Uue peanäitejuhi E. Spriidi lavastajakäekirjast ja suundumustest sõltuvana näis 90-ndate aastate nukuteater kalduvat enam välistele vahenditele rõhku paneva, visuaalselt põneva, ent sisulises plaanis vähem süvenemist ilmutava estraadliku nukuteatri poole. Selle tõestuseks oli ka A. Kivirähki vaimukas (absurdi)komöödia täiskasvanuile “œVanamehed seitsmendalt” oma rõhutatult teatraalse lavalise lahenduse ja leidlike grotesk-koomiliste tüüpkarakteritega.

Kõrvuti estraadlikuma suunaga viljeleti 90-ndate aastate esimese poole Nukuteatris ka traditsioonilist sirmiteatrit. Kenad meeleolukad sirmilavastused olid V. Luubi lavastatud L. Lopejska ja H. KrĨulova “œKureke ja hernetont” ja R. Kangro-L. Tungla suurejoonelise kujundusega nukuooper “œHunt ja seitse kitsetalle” . Sirmilavastused olid ka A. Liivese “œPauka ja teised loomad” (lavastaja R. Agur), A. Perviku “œSookoll ja sisalik” (lavastaja H. Laas), Esko-Pekka Tiitineni “œMetsakuninga kroon” (lavastas Ivo Eensalu külalisena Draamateatrist), Malle Peedo ja Helle Laasi kahasse valminud mini-nukuteater mudilastele H. Männi “œRoosa muinasjutt” , L. Tungla “œLehmatari lugu” (lavastaja H. Toompere).

Vaatamata peanäitejuhi tööst loobumisele jätkas R. Agur Nukuteatris lavastamist. 1993. a tõi ta välja lavakava, kus osales Toompere pere kolm põlvkonda – Maie   ja Hendrik Toompere Eesti Riiklikust Nukuteatrist, nende poeg Hendrik   Eesti Draamateatrist ja kuueaastane pojapoeg Hendrik. See täiskasvanuile adresseeritud lavatükk kandis pealkirja “œToompere pere teatriõhtu” . Teatriõhtu põhiteljeks oli H. Chr. Anderseni “œÖöbik” . Lavakavasse oli põimitud ka Tammsaare, Shakespeare’i, Neruda ja Voltaire’i tekste.

Olulisi muutusi Nukuteatri repertuaaripildis võis märgata alates hooajast 1993/94. Turumajanduse halastamatu olelusvõitluse ja finantsraskuste tingimustes loobuti või mängiti vähem laiema publikumenuta (või kitsamale vaatajakontingendile adresseeritud) lavastusi (näiteks “œJalgsemaa järv” , “œSeme ja maailm” , “œPäikesekiir” ). Enam etendati kõige väiksemaile vaatajaile mõeldud (sirmi)lavastusi (“œKureke ja hernetont” , “œSookoll ja sisalik” , “œPauka ja teised loomad” , “œMetsakuninga kroon” , “œLehmatari lugu” jt). Hästi läks publikule ka improvisatsiooniline “œHendrik Toompere ja Heino Seljamaa kahekesi kuues osas” (lavastaja V. Luup) ja 80-ndaist aastaist repertuaaris püsinud “œPöial-Liisi” , “œOkasroosike” ja “œKarjapoiss on kuningas” . Helle Laas jätkas edukalt oma muinasjutukavadega. Lisaks vepsa ja setu muinasjuttudele tulid lavale “œSaami muinasjutud” (1990), “œMine põrgusse” (eesti kuradimuinasjutud, 1992), “œIslandi lood” (1993) ja “œKomi muinasjutud” (1993). Alates 1994. a hakkasid repertuaaripildis üha kaalukamat osa etendama E. Spriidi lavastused “œAlice imedemaal” , “œSünnipäev esikus” ja täiskasvanutükk “œVanamehed seitsmendalt” . Viimane pälvis täiskasvanud publiku hulgas küllaltki soodsa vastuvõtu. Kahe ja poole aasta jooksul mängiti seda 51 korda.