NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

“œPESSI JA ILLUUSIA” – ARMASTUS JA SÕDA

Teinegi uuslavastus 1982. a, Y. Kokko-J. Sanga “œPessi ja Illuusia” oli sisult väga tõsine. See jutustas sõjast ja rahust, headusest ja kurjusest. See oli nukulava Romeo ja Julia lugu, lugu Kännukuninga poja Pessi ja Vikerkaarevürsti tütre Illuusia vastastikusest sügavast armastusest, nendevaheliste suhete sügavusest ja hellusest ajal, mil ümberringi käis sõda.

R. Agur “œPessi ja Illuusia” saamisloost: “œMul oli üks hea tuttav, üks Soome kinomees. Mina uurisin, mis tema võiks mulle nukuteatris lavastamiseks pakkuda, ja tema rääkis, et hakkab kunagi tegema “œPessist ja Illuusiast” filmi. Sellest loost on soomlased teinud ja teevad vist lõpmatult igasuguseid lavavariante: ballette ja laulumänge ja niisama näitemänge. Tema saatiski mulle selle Yrjö Kokko raamatu. /.../ Kartsin, et hakkan end kordama, kui ise hakkan “œPessit ja Illuusiat” instseneerima. Oma stambid on sees. Palusin seda teha Joel Sangal /.../. “œPessis ja Illuusias” on mingi oma vorm ja teema. muidugi ka olemas /.../. See teema on eluline ja tükk on veel seniajani repertuaaris.” 893

ERN: ā€œPessi ja Illuusiaā€¯ (Y. Kokko - J. Sang, 1982). Nukud vasakult: Illuusia (E. MaremƤe), Pessi (H. Toompere).“œPessi ja Illuusia” lavaversioon oli mõtisklus elu ja surma, armastuse ja vihkamise, vastastikuse hoidmise ja hävitamise teemadel. Etenduse tegelaskond oli eriskummaline. “œPeale haldjalaste näeme etenduses veel lepalinnupaari, kes hoole ja armastusega ootab pojukeste koorumist munadest, näeme Kägu, kes püüab oma muna teiste hoole alla jätta, rumalat Hane, kelle eluunistuseks on sattuda kindrali toidulauale, näeme kurja Tõhku ja igivana, elukogenud Tigu.” Nii tutvustati lavastuse tegelasi reklaamlehel. Neid mängisid Viiu ja Harri Kõrvits ning Are Uder, Pessit ja Illuusiat Hendrik Toompere ja Eve Maremäe.

Sellegi lavastuse vastuvõtu puhul ilmnes tõrge. Leiti, et seegi lugu on liiga sünge, ja küsiti, kas sõjaohu näitamine nõnda süngetes toonides on ikka kooskõlas lapse maailmaga. Vaidlused said alguse juba kontrolletendusejärgsel kunstinõukogul894:

L. Vellerand: “œMinu arvates on nukud väga õnnestunud. Eriti alguses on hea kuulata näitlejate dialoogi. Praegu segab sõda mängiv inimene, pantomiim risustab lava ja võtab muljet maha. Eriti meeldis mulle Toompere mäng. /.../ Põhimõtteliselt võiks ta festivalitükk olla. Teeksin ettepaneku sõjamängimised maha võtta – see on ebatäpne ja väheütlev, lihtsalt sõjaillustratsioon.”

R. Kangro: “œTeeksin komplimendi naisnäitlejaile – Viiu Kõrvitsale ja Eve Maremäele. Sõda aga – sõda ise on absurd ja selle kujutamine kunstis on raske, võib-olla võimatugi.”

R. Agur: “œMinu jaoks peab sõjapilt olema kogu aeg... Kui see häirib, siis seda ta peabki tegema. Me peame enne elu ümber tegema, siis teeme ka tüki ümber. /.../ Meie jaoks on see psühholoogiline draama. Tükk tuli enam kui 40 prooviga, kerge see ei olnud.”

H. Toompere: “œKui looja tahab midagi ütelda, siis on oht, et ta liialdab. Kakskümmend aastat, mis ma olen Nukuteatris olnud, pole veel teatris räägitud nii tõsiselt lastele armastusest ja sõjast. Aitäh kõigile!”

Ülev Aaloe: “œNukuteater kogus kaua julgust. 2,5 aasta eest oli lugu tellitud. Tükk meeldis nii mulle kui minu 5-aastasele pojale. /.../ Sel tükil on tõesti kõik eeldused, et saada tipplavastuseks. Toomperet vaadates nägin ideaalilähedasi stseene. /.../ Nukud on väljendusrikkad, töö oli tõsine. Tahaks väga, et see oleks nukuteatri festivalitükk.”

Väga toreda kujunduse lavastusele tegi karikaturistina tuntud Rein Lauks. Eriti õnnestunud olid tema kavandatud nukud. Pessi ja Illuusia olid suuresilmsed, armsad ja naljakad. Kuna Pessi oli Kännukuninga poeg, siis tal olid samblast juuksed ja pohlamarjad juustes ning metsaroheline rüü, Vikerkaarevürsti tütre pontšot meenutavalt rüült aga säras vastu vikerkaar. Tõhu kurjus vaatas vastu tema silmadest, kipras otsaesiselt ning suust väljaulatuvatelt kihvadelt. Elatanud Teo ilmes oli midagi vanamehelikku, veidrikust Hani kandis õlgadel kindralipaguneid jne.

See töö tuli R. Lauksile veidi ootamatult, kuna esialgu selle lavastuse juures töötanud kunstniku kujunduslik nägemus ei vastanud lavastaja kontseptsioonile.

“œPessi ja Illuusia” oli Rein Lauksile peale aastavahetuseetenduse “œNäärid 1981–1982” teiseks tööks Nukuteatris. Sealtpeale sai karikaturistist ka Nukuteatri peakunstnik.

“œPessi ja Illuusia” on lavastus armastusest, ükskõiksusest ja sõjast. Midagi väga puhast, habrast ja õrna jääb kõlama tervest etendusest. /.../ “œPessis ja Illuusias” on mindud just emotsionaalset-tunnetuslikku teed laste maailmani jõudmiseks. /.../ Lavastaja Rein Aguri töös tahaksin eelkõige rõhutada missioonitunnet. Usun, et ei ole oluline, kas vaatajad võtavad selle vastu puhtemotsionaalsel või kontseptuaalsel tasapinnal, tähtsam on sõnum, mis meieni jõuab ja mille me teatrist minnes endaga kaasa viime. Lavastusest tervikuna kiirguvad tugev emotsionaalsus ja ekspressiivsus.” 895

Elamuslik oli “œPessi ja Illuusia” ka näitlejaile. H. Toompere on veendunud: “œNukuteatris on hea võimalus mängida niisuguseid tegelaskujusid, mis harilikult teatris võib-olla ei tulegi ette. Mängitakse ju isegi loodusnähtusi. Nii on nukulaval pikne ja vihm saanud oma karakteri. Kunagi olen ma isegi korvi mänginud. Aga siis tuli mul mängida Pessit – üks niisugune samblapoiss ta oli, Kännukuninga poeg. /.../ Tuli ikka tükk aega nuputada, missugune ta võiks olla, missugune peaks ta oma olemuselt ja karakterilt olema. Lõpuks ma jõudsin tema sisemise olemuseni küll... Aga see hääleline portree, see oli liiga tavapärane, see ei rahuldanud. Siis juhtus nii, et mul läks proovide ajal hääl ära. /.../ Ja siis Rein ütles, et see on õige hääl. /.../ Siis kui hääl jälle tagasi tuli, oli tükk tegemist, kuidas /.../ saada see tämber uuesti kätte. /.../ Selles lavastuses olid ka niisugused täiesti iselaadse konstruktsiooniga nukud. /.../ Need olid n-ö tagantjuhitavad nukud. Selles lavastuses oli nii elav plaan kui ka nukud korraga laval. /.../ Pessi on mulle, võiks öelda, väga hingelähedane, sest ta on niisugune tõeliselt heasüdamlik olevus, kellega juhtub seal traagiline lugu, kui tüki sisust rääkida. Illuusia /.../ kaob selle sõja käigus. Ja seda ei olegi teada, kas ta hävineb täielikult või nii, nagu elutark Tigu seal lõpus ütleb, et küll ta tuleb tagasi. /.../ Ja peab ütlema, et selle tükiga oli ka publikuga probleeme. Ega meil ei ole lastele selliseid tõsiseid ja traagilisi lugusid eriti mängitud. See oli üks esimesi. Ja mitte väike publik, mitte tema ei protesteerinud selle vastu, aga ikkagi need, kes temaga kaasas käivad: emad ja kasvatajad ja õpetajad. Mitte kõik muidugi, aga suur osa arvas, et niisugust asja ei tohi lastele näidata... Meile tundub, et niisugust asja peab siiski ka lastele näitama.” 896

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)