II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
“PESSI JA ILLUUSIA” – ARMASTUS JA SÕDA
Teinegi uuslavastus 1982. a, Y. Kokko-J. Sanga “Pessi ja
Illuusia” oli sisult väga tõsine. See jutustas sõjast ja
rahust, headusest ja kurjusest. See oli nukulava Romeo ja Julia
lugu, lugu Kännukuninga poja Pessi ja Vikerkaarevürsti tütre
Illuusia vastastikusest sügavast armastusest, nendevaheliste
suhete sügavusest ja hellusest ajal, mil ümberringi käis
sõda.
R. Agur “Pessi ja Illuusia” saamisloost:
“Mul oli üks hea tuttav, üks Soome kinomees. Mina uurisin, mis
tema võiks mulle nukuteatris lavastamiseks pakkuda, ja tema
rääkis, et hakkab kunagi tegema “Pessist ja Illuusiast”
filmi. Sellest loost on soomlased teinud ja teevad vist lõpmatult
igasuguseid lavavariante: ballette ja laulumänge ja niisama
näitemänge. Tema saatiski mulle selle Yrjö Kokko raamatu. /.../
Kartsin, et hakkan end kordama, kui ise hakkan “Pessit ja
Illuusiat” instseneerima. Oma stambid on sees. Palusin seda teha
Joel Sangal /.../. “Pessis ja Illuusias” on mingi oma vorm ja
teema. muidugi ka olemas /.../. See teema on eluline ja tükk on
veel seniajani repertuaaris.” 893
“Pessi ja Illuusia” lavaversioon
oli mõtisklus elu ja surma, armastuse ja vihkamise, vastastikuse
hoidmise ja hävitamise teemadel. Etenduse tegelaskond oli
eriskummaline. “Peale haldjalaste näeme etenduses veel
lepalinnupaari, kes hoole ja armastusega ootab pojukeste koorumist
munadest, näeme Kägu, kes püüab oma muna teiste hoole alla
jätta, rumalat Hane, kelle eluunistuseks on sattuda kindrali
toidulauale, näeme kurja Tõhku ja igivana, elukogenud Tigu.”
Nii tutvustati lavastuse tegelasi reklaamlehel. Neid mängisid
Viiu ja Harri Kõrvits ning Are Uder, Pessit ja Illuusiat Hendrik Toompere ja Eve Maremäe.
Sellegi lavastuse vastuvõtu puhul ilmnes tõrge. Leiti,
et seegi lugu on liiga sünge, ja küsiti, kas sõjaohu näitamine
nõnda süngetes toonides on ikka kooskõlas lapse maailmaga.
Vaidlused said alguse juba kontrolletendusejärgsel
kunstinõukogul894:
L. Vellerand: “Minu arvates on nukud väga
õnnestunud. Eriti alguses on hea kuulata näitlejate dialoogi.
Praegu segab sõda mängiv inimene, pantomiim risustab lava ja
võtab muljet maha. Eriti meeldis mulle Toompere mäng. /.../
Põhimõtteliselt võiks ta festivalitükk olla. Teeksin ettepaneku
sõjamängimised maha võtta – see on ebatäpne ja väheütlev,
lihtsalt sõjaillustratsioon.”
R. Kangro: “Teeksin komplimendi naisnäitlejaile –
Viiu Kõrvitsale ja Eve Maremäele. Sõda aga – sõda ise
on absurd ja selle kujutamine kunstis on raske, võib-olla
võimatugi.”
R. Agur: “Minu jaoks peab sõjapilt olema kogu
aeg... Kui see häirib, siis seda ta peabki tegema. Me peame
enne elu ümber tegema, siis teeme ka tüki ümber. /.../ Meie
jaoks on see psühholoogiline draama. Tükk tuli enam kui 40
prooviga, kerge see ei olnud.”
H. Toompere: “Kui looja tahab midagi ütelda, siis on oht, et
ta liialdab. Kakskümmend aastat, mis ma olen Nukuteatris olnud,
pole veel teatris räägitud nii tõsiselt lastele armastusest ja
sõjast. Aitäh kõigile!”
Ülev Aaloe: “Nukuteater kogus kaua julgust. 2,5
aasta eest oli lugu tellitud. Tükk meeldis nii mulle kui minu
5-aastasele pojale. /.../ Sel tükil on tõesti kõik eeldused, et
saada tipplavastuseks. Toomperet vaadates nägin ideaalilähedasi
stseene. /.../ Nukud on väljendusrikkad, töö oli tõsine. Tahaks
väga, et see oleks nukuteatri festivalitükk.”
Väga toreda kujunduse lavastusele tegi karikaturistina tuntud
Rein Lauks. Eriti õnnestunud olid tema kavandatud
nukud. Pessi ja Illuusia olid suuresilmsed, armsad ja naljakad.
Kuna Pessi oli Kännukuninga poeg, siis tal olid samblast juuksed
ja pohlamarjad juustes ning metsaroheline rüü, Vikerkaarevürsti
tütre pontšot meenutavalt rüült aga säras vastu vikerkaar.
Tõhu kurjus vaatas vastu tema silmadest, kipras otsaesiselt ning
suust väljaulatuvatelt kihvadelt. Elatanud Teo ilmes oli midagi
vanamehelikku, veidrikust Hani kandis õlgadel kindralipaguneid
jne.
See töö tuli R. Lauksile veidi ootamatult, kuna esialgu selle
lavastuse juures töötanud kunstniku kujunduslik nägemus ei
vastanud lavastaja kontseptsioonile.
“Pessi ja Illuusia” oli Rein Lauksile peale
aastavahetuseetenduse “Näärid
1981–1982” teiseks tööks Nukuteatris. Sealtpeale sai
karikaturistist ka Nukuteatri peakunstnik.
“Pessi ja Illuusia” on lavastus armastusest,
ükskõiksusest ja sõjast. Midagi väga puhast, habrast ja õrna
jääb kõlama tervest etendusest. /.../ “Pessis ja Illuusias”
on mindud just emotsionaalset-tunnetuslikku teed laste maailmani
jõudmiseks. /.../ Lavastaja Rein Aguri töös tahaksin eelkõige
rõhutada missioonitunnet. Usun, et ei ole oluline, kas vaatajad
võtavad selle vastu puhtemotsionaalsel või kontseptuaalsel
tasapinnal, tähtsam on sõnum, mis meieni jõuab ja mille me
teatrist minnes endaga kaasa viime. Lavastusest tervikuna kiirguvad
tugev emotsionaalsus ja ekspressiivsus.” 895
Elamuslik oli “Pessi ja Illuusia” ka näitlejaile. H.
Toompere on veendunud: “Nukuteatris on hea võimalus mängida
niisuguseid tegelaskujusid, mis harilikult teatris võib-olla ei
tulegi ette. Mängitakse ju isegi loodusnähtusi. Nii on nukulaval
pikne ja vihm saanud oma karakteri. Kunagi olen ma isegi korvi
mänginud. Aga siis tuli mul mängida Pessit – üks niisugune
samblapoiss ta oli, Kännukuninga poeg. /.../ Tuli ikka tükk aega
nuputada, missugune ta võiks olla, missugune peaks ta oma
olemuselt ja karakterilt olema. Lõpuks ma jõudsin tema sisemise
olemuseni küll... Aga see hääleline portree, see oli liiga
tavapärane, see ei rahuldanud. Siis juhtus nii, et mul läks
proovide ajal hääl ära. /.../ Ja siis Rein ütles, et see on
õige hääl. /.../ Siis kui hääl jälle tagasi tuli, oli tükk
tegemist, kuidas /.../ saada see tämber uuesti kätte. /.../
Selles lavastuses olid ka niisugused täiesti iselaadse
konstruktsiooniga nukud. /.../ Need olid n-ö tagantjuhitavad
nukud. Selles lavastuses oli nii elav plaan kui ka nukud korraga
laval. /.../ Pessi on mulle, võiks öelda, väga hingelähedane,
sest ta on niisugune tõeliselt heasüdamlik olevus, kellega juhtub
seal traagiline lugu, kui tüki sisust rääkida. Illuusia /.../
kaob selle sõja käigus. Ja seda ei olegi teada, kas ta hävineb
täielikult või nii, nagu elutark Tigu seal lõpus ütleb, et
küll ta tuleb tagasi. /.../ Ja peab ütlema, et selle tükiga oli
ka publikuga probleeme. Ega meil ei ole lastele selliseid tõsiseid
ja traagilisi lugusid eriti mängitud. See oli üks esimesi. Ja
mitte väike publik, mitte tema ei protesteerinud selle vastu, aga
ikkagi need, kes temaga kaasas käivad: emad ja kasvatajad ja
õpetajad. Mitte kõik muidugi, aga suur osa arvas, et niisugust
asja ei tohi lastele näidata... Meile tundub, et niisugust asja
peab siiski ka lastele näitama.” 896
|