II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
LOOD KUTSIKATEST JA AHVIDEST
Gyula Urbani “Sinine
kutsikas” oli südamlik-liigutav lugu väikesest
koeralapsest, keda ei sallitud tema ebahariliku karvavärvi
pärast. “Aga milles on tema süüdi, et ta sündis sinisena? Kas
siis sinistel polegi kohta päikese all?” 611 Selliseid küsimusi seadis lavastus oma vaataja
ette.
Nukud ja dekoratsioonid kavandas
tollane Kunstiinstituudi üliõpilane ja hilisem Nukuteatri
peakunstnik Jaak Vaus, kellele see oli esimene töö Nukuteatris.
Lavakujunduse põhielemendiks olid kaks ketast, millede
pöörlemisel tõusid ja langesid dekoratsioonid. See oli rohkete
nukkudega (26 nukku) sirmilavastus. Üks tegelane – K. Renel meremees Johnina – oli antud elavplaanis.
“Sinise kutsika” nimirollis esines Maile Korjus. Musta Kõutsi mängis Raivo Kuremaa.
Ka järgmisena esietendunud “Taksikoer
Vipsi” peategelaseks oli koer. Ja mitte ainult. Kogu selle
lavastuse põhitegelaskonna moodustasid koerad, kellede maailma
analoogiks oli inimeste maailm. “Taksikoer Vips” oli seni
teatrikriitikuna tuntud Reet Reiljani esiknäidend. Koertekooli najal võttis
autor oma näidendis vaatluse alla õpilaste omavahelised suhted
päriskoolis. “Koertekooli tulevad uhked dogid, hundid, bokserid
ja teised tõukoerad. Nende emad saadavad ning hellitavad neid
viimase minutini. Siis äkki jõuab hingeldades kohale
pikaksveninud keha ja kõverate jalgadega inetu taks. “Üle
mõistuse, taks!” “Igasuguseid siia kooli ka võetakse!”
Põlastavad märkused, kiusamine. Vipsi koolirõõm on rikutud.
Pärast tunde pääseb ta vaid tänu oma väledatele
jalgadele.” 612 Näidendi autor pani vaatajate südamele soovi hinnata oma kaaslasi nende
südameheaduse ja tubliduse, mitte aga välise ilu või inetuse
järgi. Lisaks on see lavalugu ka puhtinformatiivse kallakuga,
sisaldades mitmete erinevate koeratõugude välimuse, karakteri ja
rakendusala tutvustust.
V. Kivilo arvamust mööda mõjus niisugune realistlik
algupärane näidend paljude nähtud muinaslugude kõrval
meeldivalt värske ja mitmeti uudsena. “Ilmselt tunneb ja
armastab ta (R. Reiljan – E.V.) koeri, /.../ tal on südamel
olnud vajadus rääkida väikestele vaatajatele just nimelt
koertest, tutvustada neid, teritada pilku koerte mõistmiseks ja
süvendada armastust nende sümpaatsete loomade suhtes.” 613
Dramaturgiliselt oli näidendi esimene osa kompaktsem. Teises
osas aga, eriti lõpupoole, pinge langes. Värskeks ja sisuliselt
põhjendatud võtteks pidas V. Kivilo inimnäitlejate
rakendamist: “Seda on tehtud n-ö koera perspektiivis –
vaataja näeb ainult inimeste jalgu. Eriti hea lavalise mõju
saavutab vastav stseen näidendi alguses, kus peremees Vipsi emaga
jahile siirdub.” 614
“Taksikoer Vipsi” nukud jätsid mõneti ebaühtlase mulje
–mõne koera juures oli püütud võimalikult täpselt natuuri
järgida. Teistel puhkudel (eriti näiteks väike bokser) oli
püütud jõuda karakteerse üldistuseni, andes tõutunnuste
kõrval ka vastava koera karakteri läbi kergelt humoristliku
prisma. Niisugune nukukujunduse stiililine lahknevus oli osalt
seotud teatri senise kunstniku Jutta Maisaare lahkumisega, kelle kavandite alusel tuli
nukumeistritel nukud ise valmis teha. Lavapilt oli aga teatri uue
kunstniku Jaak Vausi loodud.
U. Leiese lavastajatöös kiitis kriitik V. Kivilo
tööd näitlejatega. Siiski ei suutnud lavastaja ära kasutada
kõiki näidendis peituvaid võimalusi. Harmoonilises kooskõlas
mängivast näitlejaansamblist paistis erilise säraga silma
H. Toompere, kelle käes kaks koeranukku hakkasid
elama kordumatut ja huvitavat lavaelu. “Tubli ja tragi on
Malle Peedov nimikangelasena, kes kannab lavastuse
mõtet ja süžeelist kulgu. Nukuteatri stuudiole teeb samas osas
au ka noor näitleja Mare Soomre, kes lülitati sellesse osasse vaid väheste
proovidega. Tema Vipsil on oma nägu ja tegu (ehkki nukk on muidugi
sama!).” Oma arvustuse kokkuvõtteks kirjutas V. Kivilo:
“Üldmulje etendusest on igati meeldiv – see toob värskust
teatri senisesse repertuaari, pakub näitlejaile huvitavat tööd
ja väikestele vaatajatele nii teadmisi kui ka elamusest kantud
mõtteid.” 615
Järgmine lavastus oli samuti algupärand, U. Leiese
estraadlikus laadis kirjutatud “Vembu ja
Tembu” . See oli lustakas lugu kahest vallatust
ahvikesest, kes loomaaiast põgenesid ja linna peal palju vempe
korda saatsid. Lavastust arvustanud D. Normet märkis puudustena teose dramaturgilise osa
teatud juhuslikkust ja kompositsioonilõtvust616, mida ka F. Veike oma lavastuses ei suutnud vältida. Estraadlik
žanr võimaldab küll suuremat vabadust üksikute episoodide
valikul, kuid näidendi autor ei kasutanud täielikult võimalusi,
mida pakkus näidendi sõlmitus – pärdikute põgenemine
loomaaiast.
D. Normeti sõnutsi oli F. Veike “selle estraadiliku
komöödia hästi žanripäraselt lahendanud” .617 Etendusele andis hoogu ka helilooja K. Kikerpuu värvikalt orkestreeritud muusika. Huvitav
oli Jaak Vausi kogu saali haarav lavakujundus. “Lavalt saali
ulatuvad traadid ja saali seintele kinnitatud kaks suurt telefoni
aitasid ruumi uudselt kasutada. Kadusid piirid lava ja saali vahel
ning publik sai otse sündmuste keskele tõmmatud. Näitlejate
tegevuse kandumine publiku hulka suurendas “osavõtuefekti” ,”
võime lugeda D. Normeti arvustusest. Niisuguse mänguruumi
laiendamisega publiku poole polnud päriselt nõus V. Kivilo. Tema
arvates “kostüümis näitleja, kes pealegi peab
kõrgendatult-tõstetult rääkima, mõjub publiku vahetus
läheduses alati pisut kunstlikult” .618 Ilmselt tingis sellise arvamuse näitlejate
forsseeritud kõnemaneer, mis kuulus tollase mängulaadi juurde. Ka
oli selline “publiku mängu haaramine” siis veel harjumatu.
Uudselt mõjus J. Vausi poolt kasutusele võetud materjal –
värvilised plastmassijäätmed ning rekvisiitidena kasutatud
lambivarjud. Nukunägusid ilmestasid värelevad pärlid, mis
jätsid elavate, pidevalt liikuvate silmade mulje.
Nii nagu näidendi enda puhul, võis ka F. Veike
lavastuses täheldada sisemise loogilise järjepidevuse puudumist.
“Lavastajana on F. Veike suurt tähelepanu pühendanud välisele
tegevuslikule küljele (näitlejad saalis, ümber publiku
jooksmine, mõned ekstsentrilised võtted jm), samuti etenduse
lavatehnilisele ülesehitamisele. Selle all aga on kannatanud
lavastus kui tervik – on loiult tühje kohti, lõtvu üleminekuid
ühelt stseenilt teisele, mõnigi loogiline kulminatsioon jääb
vajalikult välja arendamata.” 619
Näitlejaile oli lavastus huvitav ja
ebatavaline, sest neil oli võimalus lahendada üks kuju nukuga ja
teine elavplaanis. Täiskasvanute maailma esindajaiks, keda
ahvid-nukud oma teel kohtasid, oli autor valinud “veidi
eriskummalised kujud: närviline ja kergesti paanikasse sattuv
loomade hooldaja tädi Prill /M. Jürgo – E.V./, piiratud silmaringiga ja omaenda
egoistlikku maailma sulgunud Turumammi /H. Laas – E.V./, ennasttäis ja seejuures haledalt
arglik Jahimees /O. Paesüld – E.V./, lüüriline ja koolipoisilik
Lõngus /H. Gustavson – E.V./, kes mõneti meenutab
hipisid.” 620 Huvitav oli D. Normeti hinnangul tädi Prill oma
musikaalse liikumise ja elava miimikaga. See osatäitmine jättis
oma grotesksuses tervikliku, meeldiva mulje. Meeleolukad olid
lavastuse nimitegelased Vembu ja Tembu. Sealjuures oli H. Laasi
Tembu pisut optimistlikuma meelelaadiga, O. Paesülla Vembu aga
veidi kärsitum ja pessimistlikum. “Vembu ja Tembu on antud kenas
arengus – alates nende särtsakast avalaulust ja kemplemisest
saalis istuvate lastega, kuni näljast ja väsimusest tingitud
nukrameelsuseni tüki lõpus, kus nad otsustavad vabatahtlikult
ennast jälle kinni võtta lasta. Vembul ja Tembul on rida
suurepäraseid misanstseene – meenutagem kas või seda, kus
väsinud pärdikud seljaga publiku poole kõrvuti istudes
monotoonselt koogutavad.” 621
H. Laas: ““Vembus ja Tembus” oli nukke tehniliselt väga
raske käsitseda, eriti ahve, sest ahvid peavad ju olema väga
liikuvad. Mul oli tükk tegemist, et nuku jalgu ja käsi liikuma
saada. Väliselt aga olid need nukud väga ilmekad, fotogeenilised.
Mul on selles suhtes vedanud, minu nukud on üldiselt olnud
fotogeenilised ja omanud välist lavalist sarmi. Mis pole nuku
juures sugugi vähetähtis. Kummardus kunstnikele!” 622 Veel kaks lühihinnangut kontrolletendusele
järgnenud arutelust: V. Luup: “Tüki algust ei ole, lõpp langeb ära. See
on meie vana viga. Lõpus on moraalilugemine – see on igav.” H.
Toompere: ” Lugu lustakas, tore!” 623
|