II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD.
EESTI KLASSIKA NUKULAVAL. NUKUTEATER AVASTAB ILLIMARI
MAAILMA
Nukuteater aga leidis “oma laulu” “Väikeses
Illimaris” – ehedalt maahõngulises eestipärases
lavastuses, milles peegeldus kõige eredamalt selle teatri nägu ja
rahvuslikkus. F. Tuglase “Väikese Illimari” toomine nukulavale
oli teatri pöördumine meie oma n-ö suure klassika poole
(jätkuna varasematele “Kaval-Antsu ja
Vanapagana” , “Kalevipoja”
ja “Suure
Tõllu” lavaversioonidele). Ent seekordne klassikatõlgendus
sündis sootuks uuel sisulisel ja vormilisel tasandil.
Järgnevaid Juhan Saare värsiridu võib käsitada kui lavastuse
motot:
Mäng on väikese inimese töö,
väikese inimese tõsine töö.
väikese inimese murelik töö,
mäng on väikese inimese töö.
R. Aguri arvates ei ole nukk ainult
naljategemiseks, teater ei pea ainult naeru pakkuma, vaid saalis
istuva väikemehega suhtlema nagu võrdne võrdsega. Eesti
nukuteater peab pakkuma ainult temale omast, teiste maade
nukuteatrist erinevat kunsti. Neist põhimõtetest lähtudes
valiski R. Agur lavastamiseks eesti klassiku Friedebert Tuglase
teose “Väike Illimar” kogu selle hingesügavuse ja
filosoofilise ellusuhtumisega. Nukuteatri lavastuses toodi
vaatajate silme ette väikese Illimari lapsepõlvemaailm. “Nagu
lapsed oma fantaasiaga elustavad end ümbritsevat maailma, nii
näeme ka Illimari I vaatuses oma kodu ja koduümbruse – looduse
ja loomadega – mängimas ja juttu ajamas. II vaatuse põhiteljeks
on võetud Illimar ja suured inimesed. Need suhted ikka läbi
lapsesilmade. Sellest siis ka suurte inimeste moonutatud groteskne
kujutamislaad, nende naljad, mis lapsele arusaamatud ja vahel ka
valusad. Ent teatri hoiak ja suhe tuleb välja näitlejate mängus,
kes kogu loo meile jutustavad kord nukkudega, kord ilma, kord
maskidega, kord päris ise – kõike ikka nii, kuidas väike
Illimar neist asjadest aru saab.” 746
Visuaalselt huvitav oli realistlike elupiltide ja
kujutluspiltide vaheldumine. “See maailm avaneb lapselikes
arusaamades ja kirevates aistingutes (kunstnik J. Vaus), täis esemetes elustuvaid ja objektiveeruvaid
kujutluspilte, kus Illimar mõtleb edasi tegelikkuses pooleli
jäänut. Kõike on lastele nõnda näidatudki, nagu see neile
mõistetav ja meeldiv. Pealegi peitub säärane maailm teoses
tõesti, kuigi ta tolle ekvivalent küll pole. Sest kui Tuglas oma
tunnetuse sõnadesse pani, sai sest mälestuspiltide rida, “nagu
kohiseks kuldne jõgi kauguses...” . Neid mälestuspilte ei
näinud ta rõõmsate lapsesilmadega, tema Illimari-maailm on
värvunud erudiidi leebest nostalgiast. R. Agur on seda tunnetades
lülitanud oma kompositsiooni tekstikatkendeid teiselt tasandilt,
s.o Tuglaselt kui jutustajalt endalt. Siiski, oluline spektrinihe
on minu arvates toimunud, üldine koloriit muutunud. Teosest on
võetud see, mis lastepärane,” nentis kirjanik M. Mutt.747
Etendus toimus sirmita. Laval olid näitlejad, kes kord
samastusid nukuga, kord mängisid ise, kord suhtlesid näitleja +
näitleja tasandil, kord näitleja + nukk tasandil. Aeg-ajalt
võeti appi ka maskid – nii lõbusad kui ka kurvad. Seega oli
lavastuslike võtete ja väljendusvahendite valik ääretult
mitmekesine. Niisugust polnud meie nukuteatris varem nähtud. M.
Mutt: ” Etendus on tinglik, tulvil metafoore juba algusest:
näitleja koputab oma maskile – “Väike Illimar, ärka
üles!” ; näitleja laseb taskupeegliga prožektorivalgust
Illimari padjal mängelda. (“Illimar ärkas hommikul sellest, et
hele päikesekild otse ta näo lähedal värises” ). Mäng on
plastiline ja paindlik: näitleja võib vahel varjus olla, vahel ei
tohi, võib rääkida nuku või endaga, laulda, liikuda jne. /.../
Kirjeldatust võib tunduda, nagu polekski jutt enam nukuteatrist,
millest on saanud midagi enamat kui etenduse sünnikoht. Ja
nentigem selline ühendus loomulikuks, eks juba pikka aega segune
kunstide rajapiirid vastastikuseks rikastamiseks. Sirmi kaotamisega
lõhutakse nukkude lavaelu iseseisvuse illusioon ja tegevuse
kahemõõtmelisus. /.../ Nagu nuku- ja joonisfilmi, iseloomustab ka
nukuteatrit teatav jäikus. Sellega ei mõtle ma liigutuste
nurgelisust, vaid modelleeritavate ja interpreteeritavate tegevuste
skemaatilisust, isegi primitiivsust. /.../ Ja vaadates pärast
tavalist, sirmi tagant juhitavat nukutükki “Väikest
Illimari” , saame seetõttu aru inimese juuresoleku
õilistavast-hingestavast mõjust ja ehk teatri mõttest
üldse.” 748
Illimari-nukku liigutasid ühtaegu kaks näitlejat: M. Peedo ja H. Toompere, kusjuures tekst oli nende vahel jaotatud.
Kaasa tegid veel A. Uder, L. Mandri, R. Rootare ja M. Soomre. Näitlejate mängus oli mitmeid ilusaid
momente, kuigi kaitsva sirmi tagant väljatulek ei olnud mitte
kõigile ühtviisi kerge. M. Muti arvamust mööda ei osatud
vahetevahel nagu “laval olla” , kusjuures vahel kostis sekka ka
nukuteaterlikku ” porgandihäält” . Aga kõiki neid
vajakajäämisi kompenseeris suur siirus. Kui lavastuse I vaatus
oli antud mahedamates ja lüürilisemates toonides, siis enam
sündmuseline II vaatus, mille keskseteks stseenideks olid Illimari
“viinavõtmine” Hirmu-Juhaniga ja sealt tõuget saanud
“kosjaskäik” virtin Sohvile, oli märksa lustilisem. Ka pakkus
ta näitlejaile häid mänguvõimalusi, mida viimased kenasti ära
kasutasid.
J. Vausi kujundus ja nukud olid hästi
läbi mõeldud ning fantaasiarikkad. Lavakujunduses domineeris
roheline. Nukkude värvikoloriidiks oli takune maahõnguline.
Kõrvuti tavapäraste väikeste nukkudega kasutati esmakordselt ka
ülisuuri nukke, mis tähistasid täiskasvanuid. Need nukud
mõjusid efektselt oma karikatuursete “väänatud”
nägudega.
Ent “Väikese Illimari” tee teatrilavale oli pikk ja
vaevarikas läbi mitme kontrolletenduse, kunstinõukogu, keelamiste
ja kriitika. Vastuseis “Väikesele Illimarile” oli veelgi
suurem kui varem “Punamütsikesele” ,
sest “Väike Illimar” erines veelgi rohkem harjumuspärasest
nukuteatrist, tundudes siis lihtsate, selgete, vahel ka
primitiivsete sirmilavastuste taustal liialt keerulisena,
arusaamatuna.
Dramatiseerija ja lavastaja R. Agur: “” Väikest Illimari”
ei võetud kontrolletendusel vastu. Öeldi, et see ei ole lastele
ja see ei ole Tuglas. Soovitati ümber teha. Publikule lähenemise
nurk oli seal tavapärasest erinev. Ei lugenud seegi, et August Eelmäe (F. Tuglase muuseumi direktor) kaitses
lavastust, öeldes, et see on just väga tuglaslik. Tema oli tol
korral võib-olla esimest korda täiskasvanuna nukuteatris. Tema
neid nukuteatri stampe ei teadnud ja vaatas seda lavastust lihtsalt
kui kunstiteost. Aga ei – ka teda ei kuulatud. /.../ Kui sügisel
“Väikese Illimari” lavastus siiski käiku läks, ei muutnud ma
absoluutselt mitte midagi. “Väga pikkade hammastega” teater ta
mängukavva võttis – ilmselt sellepärast, et ei olnud midagi
mängida.” 749
Kunstinõukogu koosoleku protokollis750 on kirja pandud “Väikese Illimari”
kontrolletendusejärgne arutelu. V. Kivilo: “Olen nähtu suhtes nõutu. Stsenaarium
meeldis. Midagi on nagu nüüd realiseerimata jäänud. /.../
Dramatiseering ilma süžeelise tegevuseta, ilma pingeta – rida
pildikesi pisikese poisi elust. Kohati emotsionaalne, poeetiline,
tundetooni peal mängiv lavastus.” R. Reiljan: ” Materjal oli hea, väga tõsiselt oli
selle juurde mindud. Aga lavastus ei ole niisugusel tasemel. Arvan,
et põhjus on selles, et on väga otsitud Tuglase meeleolu ning
seetõttu on jäädudki meeleoludele mängima. Läheb segamini,
millal on tegu Illimari mõtetega, millal autori omadega. Maskid
nagu ei täida oma ülesandeid. Kõik on liiga kirju. Nukkude peale
mõeldes on tegu väikese eklektikaga: suured mehed + suured nukud
kõrvuti väikeste nukkudega. Illimari ema – nagu Madonna.
Lavakujundus on väga ilus. Aga ma nagu oleks seda lava, seda
meeleolu kusagilt tabanud: nagu Leedu lavastustest. Mängulaul oli
hea. Mahlakad karakterid. Lõpupunkti nagu ei ole.” A. Eelmäe:
” Lavastuse aktsent oli antud mõtlevale eale, mitte mudilastele.
Lavastus püüdis leida kompromissi väikeste publiku ja Tuglase
vahel. Kargus ja meeleolu. Ma ei tahaks, et loobutaks sellest
lüürilisest allhoovusest, mis teost läbib ja millest
dramatiseerija on hoolega kinni pidanud. /.../ Lõpp tundus järsk
või ettevalmistamiseta, nagu noaga lõigatud. Peaks olema tõsisem
lõpp. /.../ Ema – see sümbol on sobiv, minule on ta väga
vastuvõetav. Teose tekstist ja Tuglase vaimust on kinni peetud,
sellega ma jään rahule. Ma ei leia liigseks pessimismiks
põhjust.”
Kõige kriitilisem lavastuse suhtes oli Nukuteatri äsja
ametisse asunud direktor Jüri Lott: “Dramatiseering jättis terviklikuma
mulje. Tuglast lihtsalt illustreerida või ümber jutustada ei ole
vaja. Tuglas on nagunii tuntud. Tundub, et antud juhul
dramatiseerija ja lavastaja ühes isikus tuleb asjale kahjuks.
/.../ Ega venimine ei anna poeetilisust. Palju on segi aetud,
mängulaad ei ole puhas. Sellisel kujul seda lastele pakkuda – ma
ei usu sellesse. Terve asi oleks vaja rahulikult läbi mõelda,
rehitseda. Kohati mõjub lausa nämmutamisena. Episoodid ei haaku.
Tulemus on praegu veel poolik. Adressaat on liiga segane. Lastele
hinnaalandust kunstis me teha ei tohi. Töö ei ole valmis. Muusika
ülepakutud. Diktsioon kannatab. Mul on tunne, et ükskord tuleks
seda veel üle vaadata. Praegu publiku ette tulek oleks poolik.
Tuglasega poolikuna välja tulla pole õige.”
Lavastaja vastas sellele kriitikale omapoolse selgitusega:
“Püüdsime Tuglast mitte kaotada. Kasvuaega on vaja. /.../ Olen
nõus, et olen üle pakkunud, detaile on palju.”
Nii tuligi lavastuse “Väike Illimar” tegijail veel kord
kunstinõukogu kadalipust läbi käia. “Väike Illimar” jõudis
lõpuks publiku ette 4. oktoobril 1975, kuigi kavalehel oli kirjas
esialgselt planeeritud esietenduse kuupäev 30. juuni 1975.
Esialgu mingeid vastukajasid ajakirjanduses ei leidunud.
Kriitikud vaikisid nõutult. Ilmselt arvati, et niivõrd
mitmeplaaniline, filosoofiline kujundlik lavastus ei ole kohane
nukuteatrile ning jääb lapsele arusaamatuks. Ka ei ristunud
paljude teatrist kirjutavate inimeste teed Nukuteatriga. Võib-olla
oli seniste tavapäraste nukulavastuste primitiivne lihtsus
kustutanud huvi selle teatri vastu, eriti veel siis, kui kriitikul
endal kodus ei leidunud mõnd nukuteatriealist mudilast.
Alles pärast seda, kui “Väikest Illimari” oli üks hooaeg
mängitud ning Moskva ja Magdeburgi festivalide rahvusvahelisel
tasandil lavastusele tunnustust jagatud, leiti meilgi, et tegu on
hea tükiga. Ainult kirjanik M. Mutti kui (ilmselt) nukuteatri
spetsiifikat mitte hästi tundvat inimest ärgitas lavastus oma
mõtteid-arvamusi teistest meie kriitikutest varem kirja
panema.
M. Mutt nägi “Väikese Illimari” lavastuses seda, mida
enamik kriitikuid siis veel ei näinud – nimelt nüüdisaegset
etendust, mida teatri arengupildis võib eksimatult 70-ndatesse
aastatesse paigutada. M. Muti arvustusest võib välja lugeda, et
ta ei vaadanud “Väikest Illimari” mitte kui nukulavastust,
vaid kui teatrilavastust, juurdlemata selle üle, kas lavastaja R.
Aguri, kunstnik J. Vausi, helilooja R. Kangro ning näitlejate
töö ikka vastab nukuteatri spetsiifikale.751
Huvitavad olid vastukajad “Väikese Illimari” lavastuse
põhiadressaadiks olnud erinevas vanuses kooliõpilaste
kirjandites. Eks olnud ju “teatriinimestele” tähtsad laste
endi arvamused uudsetest lavastustest, sirmivabast mängust jne.
Saamaks oma publikult tagasipeegeldust, korraldas Nukuteater
retsensioonide võistluse.752
Tollane 8-nda klassi õpilane Peeter Kündra võttis
vaatluse alla lavastuse muusikalise kujunduse. “Eriti hästi
sobis lavastusega flööt, mille mahe muusika oli oskuslikult
põimitud teosesse. Segasid laulud, mille hästivalitud tekst ei
avaldanud oma mõju lauljate väheste võimete tõttu.” Tiina
Speek, (samuti 8. klass), kirjutas, et talle jäid “natuke
arusaamatuks nutvad ja naervad maskid. Arvan, et need tähendasid
kurbi ja lõbusaid meeleolusid, kuid pole kindel, kas on õige.
Kuid kui poleks selles näidendis olnud neid maske, oleks see vist
palju oma võlust kaotanud. Maskidega näitlejate tants mõjus
selles näidendis nagu sool toidus.” Tollase 7-nda
klassi õpilase ja hilisema Nukuteatri näitleja Anu Presjärve arvamust mööda “eriti hästi mängis
ja elas oma osasse sisse Hendrik Toompere. Mulle meeldis see, et ta
tegi kõiki oma rolle ühesuguse sundimatusega. Lihtsalt vaimustav,
kuidas inimene suudab muuta oma häält ja tervet olemust nii mitu
korda lühikese tunni jooksul." Ka Heli Piiroja (7. klass) oli
samast näitlejast vaimustatud: “Mulle meeldis kohutavalt H.
Toompere mäng. Ta oli oma nukuga justkui ühes tükis, elas kaasa
kõigile Illimari muredele ja rõõmudele.” Peep Rattasepp (6.
klass) aga kirjutas: ” Etendus oli rabav. Ei osanud mõeldagi, et
sihukese lihtsa lahenduse võib leida Friedebert Tuglase
Illimarile. Lava oli kujundatud, nagu oli kohane mõnele külale.
Näitlejate mäng koos nukkudega ei häirinud põrmugi. Nukkude
kujundamisel on mängus olnud andeka kunstniku käsi.”
Tallinna 21. keskkooli VI klasside õpilased väljendasid samuti
oma arvamust nähtud etendusest oma kirjandites.753 Halliki Joostele tundus, “nagu oleksin ise
Illimari asemel ja mõtleksin kõiki neid Illimari kakaduu ja
papaguu mõtteid” . Ta tunnistab samas: “Ega ma algul sellest
nii väga vaimustatud olnudki, et inimesed, kes nukkudega
mängivad, näha on. Minu arvamus kujunes aga hoopis teiseks. Ma ei
ole iialgi näinud paremat lavastust.”
Laste poolt ei jäänud hindamata ka kunstnikutöö: “Kui ma
esimest korda seda lavapilti nägin, siis tuli mulle kohe niisugune
maaelu tunne südamesse kõigi nende talude ja räästa all
elutsevate pääsukestega. Seal olid nii ilusad laulud, et kole
kohe. Siiamaani helisevad kõrvus.” (Terje Kuks). Veiko Potissepp
leidis, et “etendus oli väga omapärane ja erines väga palju
tavalistest nukulavastustest” .
Need kooliõpilaste arvustused näitasid, et Nukuteatri uue
suuna – “avatud mängu” vastuvõtmisel tõrkeid noore publiku
hulgas ei olnud (seda vastupidiselt täiskasvanud publikule).
Näitlejaile endile oli töö “Väikese Illimari”
lavastusega väga huvitav. H. Toompere on meenutanud rollide
jaotust ja nimirolli kahassemängu M. Peedoga: “Kui me alustasime
seda lahtise mängu liini, siis Agur ei määranud näitlejaile
esialgu üldse kindlat rolli. Kõigepealt tegime lugemisproovi, et
üks luges, siis teine ja kolmas... Illimari osa ja teisi osi. Ja
siis ta pani mind lugemisproovi käigus Illimari osa peale. Aga
pärast seda, kui Reinul oli põhimõtteliselt teada, milline see
nukk tuleb, oli selge, et ka teine näitleja tuleb seda nukku
liigutama panna. Samas tekkis ka kohe see probleem, et ta ei peaks
olema lihtsalt sõnatult seal kõrval, et tal peaks olema ka tekst.
Seepärast langetas lavastaja otsuse, et Malle Peedo jääks
teiseks osatäitjaks. Hiljem lugemise käigus jagunes siis juba
konkreetselt tekst meie vahel. Pika proovimise ja katsetamisega
tulime lõpuks arusaamisele, et sellisel väikesel poisikesel on
nii mehelik kui ka naiselik alge sees. On niisugused täismeheteod,
nagu ütleme see kosjaminek, ja niisugused õrnusehood, mille kohta
võiks arvata, et see on rohkem see naiselik poolus. Ja selle
järgi sai jagatud ka tekst. Ma olen tundnud siiamaani, et see oli
meil õige arvestus, et me niimoodi tegime. Niisugust asja, et üks
roll on jagatud kahe näitleja vahel, polnud kunagi varem
tehtud.” 754 Tema partner M. Peedo: “Väga tore koostöö oli
meil selle lavastusega. See oli niisugune töö, mis meelde jääb.
Aga kui see lavastus välja tuli, siis öeldi, et see ei kõlba
mitte kuskile. Kõik olid nõutud – kõik need targad mehed
kultuuriministeeriumist. “Väike Illimar” hakkas alles siis
meeldima, kui käisime ülemaailmsel festivalil, Rootsis ja
Lääne-Saksamaal. Ja see lavastus on kõikjal väga kiita saanud
– väga õnnestunud lavastus. “Väikest Illimari” mängiti
meil väga pikka aega – üle kümne aasta.” 755
Ei tea, mis oleks saanud “Väikese Illimari” lavastusest
siis, kui ta ei oleks pääsenud rahvusvahelistele festivalidele
Moskvasse ja Magdeburgi. Alles edu neil tollal tähtsatel
foorumitel kinnitas Eestimaal küsimärgi all olnud Nukuteatri
loominguliste otsingute õigsust. UNIMA tollane peasekretär
H. Jurkowski ütles Moskva festivalil (31. mai – 6.
juuni 1976) nähtud “Väikese Illimari” etenduse põhjal:
“Oli meeldiv näha, kuidas elas laps oma lapsepõlves. Etendus
meeldis.” Jaapani UNIMA sektsiooni juht aga vastas ajakirja Teatr
korrespondendi küsimusele “Mis suunas tõenäoliselt areneb
Euroopa nukuteater?” – “Tõenäoliselt selles suunas, mida
näitas Eesti Nukuteater.” Kriitikud V. Gernet ja B. Pojurovski
Ülevenemaalise Teatriühingu Lastekabinetist leidsid, et “Eesti
Nukuteatri hea omadus on see, et ta on oma näoga ja kindla
mõttetaotlusega. Näitlejad on väga heal tasemel. Selline teater
ei vea vaatajat kunagi alt.” 756
Rein Agur meenutab: “Täpselt aasta tagasi (aasta enne
festivali – E.V.) istusime meie, kõik ” Illimari” tegijad,
koos ja arutasime, mida edasi teha. Kunstinõukogus öeldi meile,
et lavastus on ebapedagoogiline, Tuglasest kinni peetud ei ole,
tükk on väga sentimentaalne, lõpp väga pessimistlik, muusika
halb ja kujundus magus – ühesõnaga, kõik, mida ühe väga
halva etenduse puhul ikka öeldakse. Ise me seda ei leidnud, jäime
kangekaelselt enda juurde, ning oli tarvis kriitikuid Moskvast ja
tagatipuks seda festivali, et iseendale ja ka teistele tõestada,
et me ei olnud valel teel.” 757
“Väikest Illimari” mängiti Moskvas pärast prantslaste Cl.
ja C. Monestier’ etendust “Lind ... lendab” , mis avaldas
festivalikülalistele erilist mõju oma fantaasiarikkuse ja
vormiuuenduse poolest. Ja pärast seda väga andekat etendust läks
publik vaatama “Illimari” ... Moskva arvustaja B.
Pojurovski võrdles oma artiklis “Inimestele, kes pole unustanud
lapsepõlve” neid kahte etendust: “Selgus, et prantsuse ja
eesti nukumeistreid erutas üks ja seesama probleem. Nad tahtsid
näha maailma lapse pilguga. Ja olgugi et tegelikkus just alati ei
rõõmusta nende väikesi kangelasi, järeldavad nii ühed kui
teised: pessimismiks pole põhjust... Neid etendusi ei seo mitte
ainult ühine mõte, nad on väga erinevad, kuid samas ka väga
sarnased... Monestier’d loovad nukud otse meie silme all –
kääridega valgest paberilehest... Eestlased töötavad juba
valmis nukkudega. Nood on erisuurused – tillukestest
hiiglaslikeni. Neil ei ole samuti sirmi. Näitlejad mängivad
teatrinukkudega, nagu lapsed mängivad omadega. Ja nukud elustuvad.
Sest meie usume seda.” 758
Eestlaste lava- ja nukukujundus oli mõjuv oma fantaasiarikkuses
ning mitmekesisuses. Tähelepanu äratas meetodite ja vahendite
oskuslik kokkusulatamine ja põimimine ühtseks lavaliseks
tervikuks. H. Toompere meenutas: “Prantslastega saime jutule ja
nad imetlesid, kuidas on saavutatud see tasakaal, et kui on vaja
näitlejat, siis sa näed teda, ja kui ei ole vaja, siis sa ei
näegi teda, kuigi ta on sealsamas nuku taga olemas. Tol ajal oli
ju selline lahendus modernne. Seda tehti pea igal pool, nukk ja
näitleja kõrvuti, ainult et sageli oli nii, et näitleja segas
nukku. Ja on omamoodi oskus seda mängu niimoodi tasakaalu
viia.” 759
Lisaks prantslaste etendusele nähti Moskvas veel teisigi
huvitavaid lavastusi, mille kaks äärmust olid jaapanlaste lausa
naturalistlik, sügavalt rahvuslik teater ning rumeenlaste
äärmuslikult sümboolne “Tähepoisi” lavastus. Need
festivalil nähtud etendused, mis opereerisid kujunditega, olid
reeglina sirmita, ent sealjuures huvitavad. Nad olid selgelt
mõistetavad. Seevastu sirmiga etendused jäid R. Aguri sõnutsi
tihtipeale arusaamatuiks.
Väga hea vastuvõtu leidis “Väike Illimar” ka veidi hiljem
Saksamaal nukuteatrite festivalil (toimus 20. – 26. septembril
1976) Magdeburgis. Lisaks Eesti Nukuteatrile ja Saksa enda
nukuteatritele esinesid sellel festivalil veel Poola teater
“Gulliver” ja Bulgaariast Varna ning Sliveni nukuteatrid.
Korraldajad lugesid Eesti Nukuteatri “Väikest Illimari”
festivali parimate lavastuste hulka. “Kuigi publik – valdavalt
festivalist osavõtjad – tekstist aru ei saanud (oli vaid lühike
sisukirjeldus), jälgiti meie etendust suure tähelepanuga peagi
tabati selle meeleolud ja mindi esitatuga hästi kaasa. Oli aplause
teksti sisse ja lõpuks puhkes maruline ovatsioon: plaksutati,
skandeeriti ja isegi trambiti jalgu...” meenutas tollel
festivalil toimunut R. Agur.760
Tunnustus “Väikesele Illimarile” oli seda üllatavam ja
väärtuslikum, et saalis polnud mitte tavaline publik, vaid selle
enamuse moodustasid mitmelt poolt Saksamaalt kokku sõitnud
nukuteatri spetsialistid ja väliskülalistena kohale saabunud
UNIMA esindajad.761 Mõned väljavõtted ajakirjanduses ilmunud
festivalietenduse arvustustest: “Suure sisseelamisega ning
uudsete nuku- ja näitekunstivahenditega kujutatakse seda, kuidas
laps võtab omaks ümbritsevat maailma.” 762 Eestlastelt “võivad Saksa DV nukuteatrid õppida
poeetilisust. Külalised Tallinnast andsid /.../
romaanitöötlusega “Väike Illimar” lavastusse kätketud
poeesia, vaimukuse ja põnevuse musternäite, mis haaras ka
võõrast keelt mittemõistvaid lapsi.” 763 “...väga meeldiv kuueliikmeline trupp
Eestimaalt, Tallinnast, kes esines festivali lõpupäevil, veenis
oma kunstiliste võimete ja realistlikult tabatud detailide
väljatöötlusega. Rein Aguri instseneeritud ja 1975. aastal ka
väga tulemusrikkalt lavastatud muinasjutumäng räägib väikese
Illimari vägagi igapäevastest, kujutluste ja tegelikkuse
piirimail liikuvatest elamustest. (Nukku juhtisid M. Peedov ja H.
Toompere oivaliselt.) Lavastus rajaneb rahvakirjanik F. Tuglase
biograafilisel romaanil, samuti eesti rahvuslikul folklooril ning
kujutab ühe lapse lõbusat, mitte kunagi avalik-otsest, ometi
siiski väga intensiivset konfrontatsiooni lähema ümbrusega:
“Mäng on väikese inimese tõsine töö” .” 764 “Kahtlemata kujunes Eesti NSV Riikliku Nukuteatri
esinemine “Väikese Illimariga” festivali üheks kõrgpunktiks,
mis kindlasti avaldab tugevat järelmõju meie vabariigi
nukuteatritele.” 765
Niisugused olid siis saksa nukuspetsialistide hinnangud
lavastusele. Ja seda “patust” lavastust, mida esiotsa ei
tahetud taolisel kujul repertuaarigi võtta, kuivõrd see leiti
olevat nukuteatri ja lastepubliku jaoks sobimatu, hakati pärast
neid külalisesinemisi pidama (ilmselt sealse kriitika mõjul) ja
peetakse tänaseni Eesti Nukuteatri läbi aegade üheks paremaks
lavastuseks, mis kuulub meie nukuteatri kullafondi.
Varsti pärast “Väikest Illimari” lavale jõudnud teatri
tollase kirjandusala juhataja Juhan Saare nukunäidend “Kuldne
muinasjutt” tuntud muinasjutu “Bremeni linna moosekandid”
järgi oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilase Paul Leomari diplomitöö. Juhendas R. Agur. Teatri
kunstinõukogu luges P. Leomari debüüdi lavastajana õnnestunuks.
Tulemuseks oli lastepärane, lõbus ja värvikas lavalugu, mis lõi
hea meeleolu.
|