NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD.

EESTI KLASSIKA NUKULAVAL. NUKUTEATER AVASTAB ILLIMARI MAAILMA

Nukuteater aga leidis “œoma laulu” “œVäikeses Illimaris” – ehedalt maahõngulises eestipärases lavastuses, milles peegeldus kõige eredamalt selle teatri nägu ja rahvuslikkus. F. Tuglase “œVäikese Illimari” toomine nukulavale oli teatri pöördumine meie oma n-ö suure klassika poole (jätkuna varasematele “œKaval-Antsu ja Vanapagana” , “œKalevipoja” ja “œSuure Tõllu” lavaversioonidele). Ent seekordne klassikatõlgendus sündis sootuks uuel sisulisel ja vormilisel tasandil.

Järgnevaid Juhan Saare värsiridu võib käsitada kui lavastuse motot:
Mäng on väikese inimese töö,
väikese inimese tõsine töö.
väikese inimese murelik töö,
mäng on väikese inimese töö.

R. Aguri arvates ei ole nukk ainult naljategemiseks, teater ei pea ainult naeru pakkuma, vaid saalis istuva väikemehega suhtlema nagu võrdne võrdsega. Eesti nukuteater peab pakkuma ainult temale omast, teiste maade nukuteatrist erinevat kunsti. Neist põhimõtetest lähtudes valiski R. Agur lavastamiseks eesti klassiku Friedebert Tuglase teose “œVäike Illimar” kogu selle hingesügavuse ja filosoofilise ellusuhtumisega. Nukuteatri lavastuses toodi vaatajate silme ette väikese Illimari lapsepõlvemaailm. “œNagu lapsed oma fantaasiaga elustavad end ümbritsevat maailma, nii näeme ka Illimari I vaatuses oma kodu ja koduümbruse – looduse ja loomadega – mängimas ja juttu ajamas. II vaatuse põhiteljeks on võetud Illimar ja suured inimesed. Need suhted ikka läbi lapsesilmade. Sellest siis ka suurte inimeste moonutatud groteskne kujutamislaad, nende naljad, mis lapsele arusaamatud ja vahel ka valusad. Ent teatri hoiak ja suhe tuleb välja näitlejate mängus, kes kogu loo meile jutustavad kord nukkudega, kord ilma, kord maskidega, kord päris ise – kõike ikka nii, kuidas väike Illimar neist asjadest aru saab.” 746

Visuaalselt huvitav oli realistlike elupiltide ja kujutluspiltide vaheldumine. “œSee maailm avaneb lapselikes arusaamades ja kirevates aistingutes (kunstnik J. Vaus), täis esemetes elustuvaid ja objektiveeruvaid kujutluspilte, kus Illimar mõtleb edasi tegelikkuses pooleli jäänut. Kõike on lastele nõnda näidatudki, nagu see neile mõistetav ja meeldiv. Pealegi peitub säärane maailm teoses tõesti, kuigi ta tolle ekvivalent küll pole. Sest kui Tuglas oma tunnetuse sõnadesse pani, sai sest mälestuspiltide rida, “œnagu kohiseks kuldne jõgi kauguses...” . Neid mälestuspilte ei näinud ta rõõmsate lapsesilmadega, tema Illimari-maailm on värvunud erudiidi leebest nostalgiast. R. Agur on seda tunnetades lülitanud oma kompositsiooni tekstikatkendeid teiselt tasandilt, s.o Tuglaselt kui jutustajalt endalt. Siiski, oluline spektrinihe on minu arvates toimunud, üldine koloriit muutunud. Teosest on võetud see, mis lastepärane,” nentis kirjanik M. Mutt.747

Etendus toimus sirmita. Laval olid näitlejad, kes kord samastusid nukuga, kord mängisid ise, kord suhtlesid näitleja + näitleja tasandil, kord näitleja + nukk tasandil. Aeg-ajalt võeti appi ka maskid – nii lõbusad kui ka kurvad. Seega oli lavastuslike võtete ja väljendusvahendite valik ääretult mitmekesine. Niisugust polnud meie nukuteatris varem nähtud. M. Mutt: ” Etendus on tinglik, tulvil metafoore juba algusest: näitleja koputab oma maskile – “œVäike Illimar, ärka üles!” ; näitleja laseb taskupeegliga prožektorivalgust Illimari padjal mängelda. (“œIllimar ärkas hommikul sellest, et hele päikesekild otse ta näo lähedal värises” ). Mäng on plastiline ja paindlik: näitleja võib vahel varjus olla, vahel ei tohi, võib rääkida nuku või endaga, laulda, liikuda jne. /.../ Kirjeldatust võib tunduda, nagu polekski jutt enam nukuteatrist, millest on saanud midagi enamat kui etenduse sünnikoht. Ja nentigem selline ühendus loomulikuks, eks juba pikka aega segune kunstide rajapiirid vastastikuseks ERN: ā€œVƤike Illimarā€¯ (Fr. Tuglas, 1975). Stseen lavastusest: (vasakult) M. Soomre, Illimar ā€“ M. Peedo, H. Toompere, A. Uder.rikastamiseks. Sirmi kaotamisega lõhutakse nukkude lavaelu iseseisvuse illusioon ja tegevuse kahemõõtmelisus. /.../ Nagu nuku- ja joonisfilmi, iseloomustab ka nukuteatrit teatav jäikus. Sellega ei mõtle ma liigutuste nurgelisust, vaid modelleeritavate ja interpreteeritavate tegevuste skemaatilisust, isegi primitiivsust. /.../ Ja vaadates pärast tavalist, sirmi tagant juhitavat nukutükki “œVäikest Illimari” , saame seetõttu aru inimese juuresoleku õilistavast-hingestavast mõjust ja ehk teatri mõttest üldse.” 748

Illimari-nukku liigutasid ühtaegu kaks näitlejat: M. Peedo ja H. Toompere, kusjuures tekst oli nende vahel jaotatud. Kaasa tegid veel A. Uder, L. Mandri, R. Rootare ja M. Soomre. Näitlejate mängus oli mitmeid ilusaid momente, kuigi kaitsva sirmi tagant väljatulek ei olnud mitte kõigile ühtviisi kerge. M. Muti arvamust mööda ei osatud vahetevahel nagu “œlaval olla” , kusjuures vahel kostis sekka ka nukuteaterlikku ” porgandihäält” . Aga kõiki neid vajakajäämisi kompenseeris suur siirus. Kui lavastuse I vaatus oli antud mahedamates ja lüürilisemates toonides, siis enam sündmuseline II vaatus, mille keskseteks stseenideks olid Illimari “œviinavõtmine” Hirmu-Juhaniga ja sealt tõuget saanud “œkosjaskäik” virtin Sohvile, oli märksa lustilisem. Ka pakkus ta näitlejaile häid mänguvõimalusi, mida viimased kenasti ära kasutasid.

ERN: ā€œVƤike Illimarā€¯ (Fr. Tuglas, 1975). Stseen lavastusest: (vasakult) Sohvi (M. Soomre), Illimar ā€“ M. Peedo.J. Vausi kujundus ja nukud olid hästi läbi mõeldud ning fantaasiarikkad. Lavakujunduses domineeris roheline. Nukkude värvikoloriidiks oli takune maahõnguline. Kõrvuti tavapäraste väikeste nukkudega kasutati esmakordselt ka ülisuuri nukke, mis tähistasid täiskasvanuid. Need nukud mõjusid efektselt oma karikatuursete “œväänatud” nägudega.

Ent “œVäikese Illimari” tee teatrilavale oli pikk ja vaevarikas läbi mitme kontrolletenduse, kunstinõukogu, keelamiste ja kriitika. Vastuseis “œVäikesele Illimarile” oli veelgi suurem kui varem “œPunamütsikesele” , sest “œVäike Illimar” erines veelgi rohkem harjumuspärasest nukuteatrist, tundudes siis lihtsate, selgete, vahel ka primitiivsete sirmilavastuste taustal liialt keerulisena, arusaamatuna.

Dramatiseerija ja lavastaja R. Agur: “œ” Väikest Illimari” ei võetud kontrolletendusel vastu. Öeldi, et see ei ole lastele ja see ei ole Tuglas. Soovitati ümber teha. Publikule lähenemise nurk oli seal tavapärasest erinev. Ei lugenud seegi, et August Eelmäe (F. Tuglase muuseumi direktor) kaitses lavastust, öeldes, et see on just väga tuglaslik. Tema oli tol korral võib-olla esimest korda täiskasvanuna nukuteatris. Tema neid nukuteatri stampe ei teadnud ja vaatas seda lavastust lihtsalt kui kunstiteost. Aga ei – ka teda ei kuulatud. /.../ Kui sügisel “œVäikese Illimari” lavastus siiski käiku läks, ei muutnud ma absoluutselt mitte midagi. “œVäga pikkade hammastega” teater ta mängukavva võttis – ilmselt sellepärast, et ei olnud midagi mängida.” 749

Kunstinõukogu koosoleku protokollis750 on kirja pandud “œVäikese Illimari” kontrolletendusejärgne arutelu. V. Kivilo: “œOlen nähtu suhtes nõutu. Stsenaarium meeldis. Midagi on nagu nüüd realiseerimata jäänud. /.../ Dramatiseering ilma süžeelise tegevuseta, ilma pingeta – rida pildikesi pisikese poisi elust. Kohati emotsionaalne, poeetiline, tundetooni peal mängiv lavastus.” R. Reiljan: ” Materjal oli hea, väga tõsiselt oli selle juurde mindud. Aga lavastus ei ole niisugusel tasemel. Arvan, et põhjus on selles, et on väga otsitud Tuglase meeleolu ning seetõttu on jäädudki meeleoludele mängima. Läheb segamini, millal on tegu Illimari mõtetega, millal autori omadega. Maskid nagu ei täida oma ülesandeid. Kõik on liiga kirju. Nukkude peale mõeldes on tegu väikese eklektikaga: suured mehed + suured nukud kõrvuti väikeste nukkudega. Illimari ema – nagu Madonna. Lavakujundus on väga ilus. Aga ma nagu oleks seda lava, seda meeleolu kusagilt tabanud: nagu Leedu lavastustest. Mängulaul oli hea. Mahlakad karakterid. Lõpupunkti nagu ei ole.” A. Eelmäe: ” Lavastuse aktsent oli antud mõtlevale eale, mitte mudilastele. Lavastus püüdis leida kompromissi väikeste publiku ja Tuglase vahel. Kargus ja meeleolu. Ma ei tahaks, et loobutaks sellest lüürilisest allhoovusest, mis teost läbib ja millest dramatiseerija on hoolega kinni pidanud. /.../ Lõpp tundus järsk või ettevalmistamiseta, nagu noaga lõigatud. Peaks olema tõsisem lõpp. /.../ Ema – see sümbol on sobiv, minule on ta väga vastuvõetav. Teose tekstist ja Tuglase vaimust on kinni peetud, sellega ma jään rahule. Ma ei leia liigseks pessimismiks põhjust.”

Kõige kriitilisem lavastuse suhtes oli Nukuteatri äsja ametisse asunud direktor Jüri Lott: “œDramatiseering jättis terviklikuma mulje. Tuglast lihtsalt illustreerida või ümber jutustada ei ole vaja. Tuglas on nagunii tuntud. Tundub, et antud juhul dramatiseerija ja lavastaja ühes isikus tuleb asjale kahjuks. /.../ Ega venimine ei anna poeetilisust. Palju on segi aetud, mängulaad ei ole puhas. Sellisel kujul seda lastele pakkuda – ma ei usu sellesse. Terve asi oleks vaja rahulikult läbi mõelda, rehitseda. Kohati mõjub lausa nämmutamisena. Episoodid ei haaku. Tulemus on praegu veel poolik. Adressaat on liiga segane. Lastele hinnaalandust kunstis me teha ei tohi. Töö ei ole valmis. Muusika ülepakutud. Diktsioon kannatab. Mul on tunne, et ükskord tuleks seda veel üle vaadata. Praegu publiku ette tulek oleks poolik. Tuglasega poolikuna välja tulla pole õige.”

Lavastaja vastas sellele kriitikale omapoolse selgitusega: “œPüüdsime Tuglast mitte kaotada. Kasvuaega on vaja. /.../ Olen nõus, et olen üle pakkunud, detaile on palju.”

Nii tuligi lavastuse “œVäike Illimar” tegijail veel kord kunstinõukogu kadalipust läbi käia. “œVäike Illimar” jõudis lõpuks publiku ette 4. oktoobril 1975, kuigi kavalehel oli kirjas esialgselt planeeritud esietenduse kuupäev 30. juuni 1975.

Esialgu mingeid vastukajasid ajakirjanduses ei leidunud. Kriitikud vaikisid nõutult. Ilmselt arvati, et niivõrd mitmeplaaniline, filosoofiline kujundlik lavastus ei ole kohane nukuteatrile ning jääb lapsele arusaamatuks. Ka ei ristunud paljude teatrist kirjutavate inimeste teed Nukuteatriga. Võib-olla oli seniste tavapäraste nukulavastuste primitiivne lihtsus kustutanud huvi selle teatri vastu, eriti veel siis, kui kriitikul endal kodus ei leidunud mõnd nukuteatriealist mudilast.

Alles pärast seda, kui “œVäikest Illimari” oli üks hooaeg mängitud ning Moskva ja Magdeburgi festivalide rahvusvahelisel tasandil lavastusele tunnustust jagatud, leiti meilgi, et tegu on hea tükiga. Ainult kirjanik M. Mutti kui (ilmselt) nukuteatri spetsiifikat mitte hästi tundvat inimest ärgitas lavastus oma mõtteid-arvamusi teistest meie kriitikutest varem kirja panema.

M. Mutt nägi “œVäikese Illimari” lavastuses seda, mida enamik kriitikuid siis veel ei näinud – nimelt nüüdisaegset etendust, mida teatri arengupildis võib eksimatult 70-ndatesse aastatesse paigutada. M. Muti arvustusest võib välja lugeda, et ta ei vaadanud “œVäikest Illimari” mitte kui nukulavastust, vaid kui teatrilavastust, juurdlemata selle üle, kas lavastaja R. Aguri, kunstnik J. Vausi, helilooja R. Kangro ning näitlejate töö ikka vastab nukuteatri spetsiifikale.751

Huvitavad olid vastukajad “œVäikese Illimari” lavastuse põhiadressaadiks olnud erinevas vanuses kooliõpilaste kirjandites. Eks olnud ju “œteatriinimestele” tähtsad laste endi arvamused uudsetest lavastustest, sirmivabast mängust jne. Saamaks oma publikult tagasipeegeldust, korraldas Nukuteater retsensioonide võistluse.752

Tollane 8-nda klassi õpilane Peeter Kündra võttis vaatluse alla lavastuse muusikalise kujunduse. “œEriti hästi sobis lavastusega flööt, mille mahe muusika oli oskuslikult põimitud teosesse. Segasid laulud, mille hästivalitud tekst ei avaldanud oma mõju lauljate väheste võimete tõttu.” Tiina Speek, (samuti 8. klass), kirjutas, et talle jäid “œnatuke arusaamatuks nutvad ja naervad maskid. Arvan, et need tähendasid kurbi ja lõbusaid meeleolusid, kuid pole kindel, kas on õige. Kuid kui poleks selles näidendis olnud neid maske, oleks see vist palju oma võlust kaotanud. Maskidega näitlejate tants mõjus selles näidendis nagu sool toidus.” Tollase 7-nda klassi õpilase ja hilisema Nukuteatri näitleja Anu Presjärve arvamust mööda “œeriti hästi mängis ja elas oma osasse sisse Hendrik Toompere. Mulle meeldis see, et ta tegi kõiki oma rolle ühesuguse sundimatusega. Lihtsalt vaimustav, kuidas inimene suudab muuta oma häält ja tervet olemust nii mitu korda lühikese tunni jooksul." Ka Heli Piiroja (7. klass) oli samast näitlejast vaimustatud: “œMulle meeldis kohutavalt H. Toompere mäng. Ta oli oma nukuga justkui ühes tükis, elas kaasa kõigile Illimari muredele ja rõõmudele.” Peep Rattasepp (6. klass) aga kirjutas: ” Etendus oli rabav. Ei osanud mõeldagi, et sihukese lihtsa lahenduse võib leida Friedebert Tuglase Illimarile. Lava oli kujundatud, nagu oli kohane mõnele külale. Näitlejate mäng koos nukkudega ei häirinud põrmugi. Nukkude kujundamisel on mängus olnud andeka kunstniku käsi.”

Tallinna 21. keskkooli VI klasside õpilased väljendasid samuti oma arvamust nähtud etendusest oma kirjandites.753 Halliki Joostele tundus, “œnagu oleksin ise Illimari asemel ja mõtleksin kõiki neid Illimari kakaduu ja papaguu mõtteid” . Ta tunnistab samas: “œEga ma algul sellest nii väga vaimustatud olnudki, et inimesed, kes nukkudega mängivad, näha on. Minu arvamus kujunes aga hoopis teiseks. Ma ei ole iialgi näinud paremat lavastust.”

Laste poolt ei jäänud hindamata ka kunstnikutöö: “œKui ma esimest korda seda lavapilti nägin, siis tuli mulle kohe niisugune maaelu tunne südamesse kõigi nende talude ja räästa all elutsevate pääsukestega. Seal olid nii ilusad laulud, et kole kohe. Siiamaani helisevad kõrvus.” (Terje Kuks). Veiko Potissepp leidis, et “œetendus oli väga omapärane ja erines väga palju tavalistest nukulavastustest” .

Need kooliõpilaste arvustused näitasid, et Nukuteatri uue suuna – “œavatud mängu” vastuvõtmisel tõrkeid noore publiku hulgas ei olnud (seda vastupidiselt täiskasvanud publikule).

Näitlejaile endile oli töö “œVäikese Illimari” lavastusega väga huvitav. H. Toompere on meenutanud rollide jaotust ja nimirolli kahassemängu M. Peedoga: “œKui me alustasime seda lahtise mängu liini, siis Agur ei määranud näitlejaile esialgu üldse kindlat rolli. Kõigepealt tegime lugemisproovi, et üks luges, siis teine ja kolmas... Illimari osa ja teisi osi. Ja siis ta pani mind lugemisproovi käigus Illimari osa peale. Aga pärast seda, kui Reinul oli põhimõtteliselt teada, milline see nukk tuleb, oli selge, et ka teine näitleja tuleb seda nukku liigutama panna. Samas tekkis ka kohe see probleem, et ta ei peaks olema lihtsalt sõnatult seal kõrval, et tal peaks olema ka tekst. Seepärast langetas lavastaja otsuse, et Malle Peedo jääks teiseks osatäitjaks. Hiljem lugemise käigus jagunes siis juba konkreetselt tekst meie vahel. Pika proovimise ja katsetamisega tulime lõpuks arusaamisele, et sellisel väikesel poisikesel on nii mehelik kui ka naiselik alge sees. On niisugused täismeheteod, nagu ütleme see kosjaminek, ja niisugused õrnusehood, mille kohta võiks arvata, et see on rohkem see naiselik poolus. Ja selle järgi sai jagatud ka tekst. Ma olen tundnud siiamaani, et see oli meil õige arvestus, et me niimoodi tegime. Niisugust asja, et üks roll on jagatud kahe näitleja vahel, polnud kunagi varem tehtud.” 754 Tema partner M. Peedo: “œVäga tore koostöö oli meil selle lavastusega. See oli niisugune töö, mis meelde jääb. Aga kui see lavastus välja tuli, siis öeldi, et see ei kõlba mitte kuskile. Kõik olid nõutud – kõik need targad mehed kultuuriministeeriumist. “œVäike Illimar” hakkas alles siis meeldima, kui käisime ülemaailmsel festivalil, Rootsis ja Lääne-Saksamaal. Ja see lavastus on kõikjal väga kiita saanud – väga õnnestunud lavastus. “œVäikest Illimari” mängiti meil väga pikka aega – üle kümne aasta.” 755

Ei tea, mis oleks saanud “œVäikese Illimari” lavastusest siis, kui ta ei oleks pääsenud rahvusvahelistele festivalidele Moskvasse ja Magdeburgi. Alles edu neil tollal tähtsatel foorumitel kinnitas Eestimaal küsimärgi all olnud Nukuteatri loominguliste otsingute õigsust. UNIMA tollane peasekretär H. Jurkowski ütles Moskva festivalil (31. mai – 6. juuni 1976) nähtud “œVäikese Illimari” etenduse põhjal: “œOli meeldiv näha, kuidas elas laps oma lapsepõlves. Etendus meeldis.” Jaapani UNIMA sektsiooni juht aga vastas ajakirja Teatr korrespondendi küsimusele “œMis suunas tõenäoliselt areneb Euroopa nukuteater?” – “œTõenäoliselt selles suunas, mida näitas Eesti Nukuteater.” Kriitikud V. Gernet ja B. Pojurovski Ülevenemaalise Teatriühingu Lastekabinetist leidsid, et “œEesti Nukuteatri hea omadus on see, et ta on oma näoga ja kindla mõttetaotlusega. Näitlejad on väga heal tasemel. Selline teater ei vea vaatajat kunagi alt.” 756

Rein Agur meenutab: “œTäpselt aasta tagasi (aasta enne festivali – E.V.) istusime meie, kõik ” Illimari” tegijad, koos ja arutasime, mida edasi teha. Kunstinõukogus öeldi meile, et lavastus on ebapedagoogiline, Tuglasest kinni peetud ei ole, tükk on väga sentimentaalne, lõpp väga pessimistlik, muusika halb ja kujundus magus – ühesõnaga, kõik, mida ühe väga halva etenduse puhul ikka öeldakse. Ise me seda ei leidnud, jäime kangekaelselt enda juurde, ning oli tarvis kriitikuid Moskvast ja tagatipuks seda festivali, et iseendale ja ka teistele tõestada, et me ei olnud valel teel.” 757

“œVäikest Illimari” mängiti Moskvas pärast prantslaste Cl. ja C. Monestier’ etendust “œLind ... lendab” , mis avaldas festivalikülalistele erilist mõju oma fantaasiarikkuse ja vormiuuenduse poolest. Ja pärast seda väga andekat etendust läks publik vaatama “œIllimari” ... Moskva arvustaja B. Pojurovski võrdles oma artiklis “œInimestele, kes pole unustanud lapsepõlve” neid kahte etendust: “œSelgus, et prantsuse ja eesti nukumeistreid erutas üks ja seesama probleem. Nad tahtsid näha maailma lapse pilguga. Ja olgugi et tegelikkus just alati ei rõõmusta nende väikesi kangelasi, järeldavad nii ühed kui teised: pessimismiks pole põhjust... Neid etendusi ei seo mitte ainult ühine mõte, nad on väga erinevad, kuid samas ka väga sarnased... Monestier’d loovad nukud otse meie silme all – kääridega valgest paberilehest... Eestlased töötavad juba valmis nukkudega. Nood on erisuurused – tillukestest hiiglaslikeni. Neil ei ole samuti sirmi. Näitlejad mängivad teatrinukkudega, nagu lapsed mängivad omadega. Ja nukud elustuvad. Sest meie usume seda.” 758

Eestlaste lava- ja nukukujundus oli mõjuv oma fantaasiarikkuses ning mitmekesisuses. Tähelepanu äratas meetodite ja vahendite oskuslik kokkusulatamine ja põimimine ühtseks lavaliseks tervikuks. H. Toompere meenutas: “œPrantslastega saime jutule ja nad imetlesid, kuidas on saavutatud see tasakaal, et kui on vaja näitlejat, siis sa näed teda, ja kui ei ole vaja, siis sa ei näegi teda, kuigi ta on sealsamas nuku taga olemas. Tol ajal oli ju selline lahendus modernne. Seda tehti pea igal pool, nukk ja näitleja kõrvuti, ainult et sageli oli nii, et näitleja segas nukku. Ja on omamoodi oskus seda mängu niimoodi tasakaalu viia.” 759

Lisaks prantslaste etendusele nähti Moskvas veel teisigi huvitavaid lavastusi, mille kaks äärmust olid jaapanlaste lausa naturalistlik, sügavalt rahvuslik teater ning rumeenlaste äärmuslikult sümboolne “œTähepoisi” lavastus. Need festivalil nähtud etendused, mis opereerisid kujunditega, olid reeglina sirmita, ent sealjuures huvitavad. Nad olid selgelt mõistetavad. Seevastu sirmiga etendused jäid R. Aguri sõnutsi tihtipeale arusaamatuiks.

Väga hea vastuvõtu leidis “œVäike Illimar” ka veidi hiljem Saksamaal nukuteatrite festivalil (toimus 20. – 26. septembril 1976) Magdeburgis. Lisaks Eesti Nukuteatrile ja Saksa enda nukuteatritele esinesid sellel festivalil veel Poola teater “œGulliver” ja Bulgaariast Varna ning Sliveni nukuteatrid. Korraldajad lugesid Eesti Nukuteatri “œVäikest Illimari” festivali parimate lavastuste hulka. “œKuigi publik – valdavalt festivalist osavõtjad – tekstist aru ei saanud (oli vaid lühike sisukirjeldus), jälgiti meie etendust suure tähelepanuga peagi tabati selle meeleolud ja mindi esitatuga hästi kaasa. Oli aplause teksti sisse ja lõpuks puhkes maruline ovatsioon: plaksutati, skandeeriti ja isegi trambiti jalgu...” meenutas tollel festivalil toimunut R. Agur.760

Tunnustus “œVäikesele Illimarile” oli seda üllatavam ja väärtuslikum, et saalis polnud mitte tavaline publik, vaid selle enamuse moodustasid mitmelt poolt Saksamaalt kokku sõitnud nukuteatri spetsialistid ja väliskülalistena kohale saabunud UNIMA esindajad.761 Mõned väljavõtted ajakirjanduses ilmunud festivalietenduse arvustustest: “œSuure sisseelamisega ning uudsete nuku- ja näitekunstivahenditega kujutatakse seda, kuidas laps võtab omaks ümbritsevat maailma.” 762 Eestlastelt “œvõivad Saksa DV nukuteatrid õppida poeetilisust. Külalised Tallinnast andsid /.../ romaanitöötlusega “œVäike Illimar” lavastusse kätketud poeesia, vaimukuse ja põnevuse musternäite, mis haaras ka võõrast keelt mittemõistvaid lapsi.” 763 “œ...väga meeldiv kuueliikmeline trupp Eestimaalt, Tallinnast, kes esines festivali lõpupäevil, veenis oma kunstiliste võimete ja realistlikult tabatud detailide väljatöötlusega. Rein Aguri instseneeritud ja 1975. aastal ka väga tulemusrikkalt lavastatud muinasjutumäng räägib väikese Illimari vägagi igapäevastest, kujutluste ja tegelikkuse piirimail liikuvatest elamustest. (Nukku juhtisid M. Peedov ja H. Toompere oivaliselt.) Lavastus rajaneb rahvakirjanik F. Tuglase biograafilisel romaanil, samuti eesti rahvuslikul folklooril ning kujutab ühe lapse lõbusat, mitte kunagi avalik-otsest, ometi siiski väga intensiivset konfrontatsiooni lähema ümbrusega: “œMäng on väikese inimese tõsine töö” .” 764 “œKahtlemata kujunes Eesti NSV Riikliku Nukuteatri esinemine “œVäikese Illimariga” festivali üheks kõrgpunktiks, mis kindlasti avaldab tugevat järelmõju meie vabariigi nukuteatritele.” 765

Niisugused olid siis saksa nukuspetsialistide hinnangud lavastusele. Ja seda “œpatust” lavastust, mida esiotsa ei tahetud taolisel kujul repertuaarigi võtta, kuivõrd see leiti olevat nukuteatri ja lastepubliku jaoks sobimatu, hakati pärast neid külalisesinemisi pidama (ilmselt sealse kriitika mõjul) ja peetakse tänaseni Eesti Nukuteatri läbi aegade üheks paremaks lavastuseks, mis kuulub meie nukuteatri kullafondi.

Varsti pärast “œVäikest Illimari” lavale jõudnud teatri tollase kirjandusala juhataja Juhan Saare nukunäidend “œKuldne muinasjutt” tuntud muinasjutu “œBremeni linna moosekandid” järgi oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi üliõpilase Paul Leomari diplomitöö. Juhendas R. Agur. Teatri kunstinõukogu luges P. Leomari debüüdi lavastajana õnnestunuks. Tulemuseks oli lastepärane, lõbus ja värvikas lavalugu, mis lõi hea meeleolu.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)